Pages

pühapäev, aprill 13

Sewaholicu Minoru jope. Minoru jacket by Sewaholic.


For the summary in English, please scroll down.

Mul on vist jälle õmblemise isu tagasi tulnud. Ta ei lahkunud suure pauguga, aga ühel hetkel ma ise lihtsalt avastasin, et pole juba kuude kaupa midagi õmmelnud. Ja kui siis Maibritile jõuludeks karukostüümi kokku vuristasin, ütles ka Maibrit, et "Emme, sa pole nii ammu õmmelnud". 
Kui see õmblemise isu tagasi tuleb, siis ma hakkan jälle külastama õmblemisblogisid ja sirvima ajakirju-raamatuid. 


Mingil eelmisel õmblemiseperioodil avastasin läbi Verypurpleperson blogi kaudu sellise indie-lõikefirma nagu Sewaholic. Tegu on ühe toreda Kanada tüdrukuga, kes hakkas ühel hetkel lõikeid müügiks tegema ja on nüüd vist ise ka üllatunud, kui edukaks tema ettevõtmine on kujunenud. Ma ostsin alustuseks selle jope lõike ja mantli lõike, mida ma aga kohe õmblema ei hakanud. Kuna tegu on üsna populaarse lõikega, siis guugeldades  leiab ikka väga palju interpreteeringuid sellest lõikest, nii et inspiratsioonist puudust ei tule. Mulle väga meeldib nii õmmeldes kui kududes uurida, kuidas inimestel on asi välja tulnud ja koguda ka ideid mida muuta, mida lisada.


Käivitav inspiratsioonilöök tuli aga Sewaholicu enda blogist, kus ta kunagi viis läbi koosõmlbemise ja kus kõik fotodega lahti seletatud, nii et õmmelda oli väga mugav - eriti mõtlema ei pidanud :) Siiski lisasin jopele taskud ka väljapoole (no mis jope see on, kui ei saa käsi tasku panna!), luku alla tuuletõkke, nöörid kapuutsile ja takjapaela kapuutsitaskule, mis peaks seda taskut seal koomamal hoidma. 
Kuna minu eest oli juba ära mõeldud, et mis järjekorras mida teha, siis sain südamerahus teppimisele keskenduda, muretsemata, et ma kas kõik saab ikka õigel ajal tehtud (selliste esemete tehnoloogia võib vahel täitsa pead kratsima panna minusuguse asjaarmastaja muidu). Teppimiseks kasutasin tavalisest pisut jämedamat niiti ja kolmekordset pistet. Suureks abiks oli ka nn salapiste tald, mis tegi pool tööd ise ära. 
Voodriks panin kehaosale ühe pluusiriide, mis mul kapis juba aastaid istub, varrukatele aga tavapäase libeda viskoosvoodri. 
Suuruseks valisin altpoolt teise ehk nr 2, kuigi mõõtude järgi oleks vist pidanud ühe numbri suurema valima. Jope sai täpselt paras, kuigi vahepeal tundus juba, et äkki jääb liiga kitsaks :) 



Mis nende välismaa lõigetega harjumatu on, on see, et õmblusvaru 1,5 cm on kohe lõlikel juurde antud (rääkimata sellest, et kogu mõõdustik on tollides). Lisaks on nad harjunud kangast koos lõikega lõikama, mina muidugi nii ei teinud, sest äkki on teinekord mingit teist suurust vaja - praktlised eestlased nagu me oleme. 
Kui nüüd midagi muuta, siis oleks ma sellesse kapuutsi mahutavasse kraesse veel ühe põhikangast tüki õmmelnud, sest praegu paistab sealt natuke liimiriiet välja. Seda ma ei osanud kahjuks ette näha. Kõige muuga olen rahul ja mulle selle jope tegumood ikka väga meeldib. Kui ma rääkisin emale, et teen endale jopet mis on kaelaaugust kroogitud, siis ema ei suutnud ette kujutada, et mis jope see selline on. Aga pärast meeldis talle küll :) Nii et natuke harjumatu lõikega aga ometi figuurisõbralik ja mitte kotakas.
Kangas on ostetud millalgi Abakhanist. Natuke on temas elastaani, ülejäänud puuvill. Vihma ei pea, nii et üks jope tuleb teha ka impregneerist :)


About a year ago when Verypurpleperson blogged about Robson coat I discovered Sewaholic patterns. My sewing enthusiasm tends to rise and decline periodically, so when I am having low-sew period, I do not read sewing blogs and other sewing sites. Maybe because of that I missed Verypurplepersons original post about her Minoru.  I ordered both patterns right away but managed to start sewing them a year after. This is so much like me :) The good thing about the delay was the amount of Minorus people had been able to sew with that time - I learned some good tips and tricks. And the Sewaholics own sew along is more than helpful of course.


I chose stretch cotton fabric I had in my stash. For body lining I used lightweight stretch cotton and for sleeve lining slippery viscose lining. I cannot stand sleeve linings that are not slippery - so uncomfortable. Things I added:
1) welt pockets - I just need to have an option to put my hands to my pocket :)
2) zipper guard - mainly because we have always wind and I already know that the wind will blow through the zipper 
3) drawstrings for hood - so the wind will not blow the hood away :)
4) velcro for the hood pocket - I also need to to the same with the lower part of the pocket.
What I would change - I would add an extra layer of the shell fabric to the collar-pocket, because I don't like to see the interfacing. Other than that I would change nothing. I like the fit, the silhouette - everything.
For topstitching I used slightly thicker thread than usually and a triple stitch. I have to say that I am very impressed by the triple stitch - so nice! I also opted for double topstitching - to give myself a challenge :))
Many thanks to Tasia for such a great pattern! Robson, Saltspring and Renfrew are waiting for their turn.

neljapäev, aprill 10

Kevad Helsingis 2014

Nii nagu eelmiselgi aastal, käisime ka sellel kevadel Andresega Helsingis väikesel puhkusereisil. Et oleks aega olla, jäime kaheks ööks. Ja kuna läksime Vikingiga, mis läheb hommikul vara ja tuleb õhtul hilja, siis saime kolm toredat päeva Helsingis veeta. 
Plaanis oli külastada kohvikuid, Tove Janssoni näitust ja Disainimuuseumi. Arhitektuurimuuseumis oli parasjagu väljapaneku vahetus ja sinna ei hakanud minema. Jätsime meelega palju vaba aega, et saaks lihtsalt lebotada ja ei peaks kella vaatama.


Esimesel päeval, laupäeval, läksime laevalt otse Fazeri kohvikusse, kus oli uksel järjekord! Oli brunchi aeg ja palju rahvast. Siiski sain lõpuks oma Cesari salatiga võileiva kätte ja nälja kustutatud. Siis läksime kohe hotelli (Radisson Mikonkatul, väga hea asukoht), saime toa varem, kui oleks pidanud ja magasime mõned tunnid, sest ööuni jäi lühikeseks. Peale seda läksime padjanägudega Disainimuuseumi vaatma Taani moekunstnik Henrik Vibskovi näitust. Ega ma temast enne polnud midagi kuulnud, aga peale filmikese ja näituse vaatamist jäi täitsa hea tunne :) Keldrikorrusel oli R-collection nimelise firma juubeliväljapanek, mis erilisi emotsioone ei tekitanud.


See moekunstnik oli selline häppeningi-mees ja see on tema ühe show lavakujundus.



Ma pole veel kunagi mummulist kangast pingpongiga seostanud, aga seos on täitsa olemas :)



Järgmisel päeval läksime Ateneumi Tove Janssoni näitusele. Ma polnudki enne Ateneumis käinud, nii et juba see maja ajas mind ahhetama. Oli pühapäev ja vihmane, nii et hea päev muuseumikülastuseks. Seega oli järjekord ukseni. Piletiteks olid armsad Muumikleepsud.
Ma poelegi enne niimoodi muuseumis käinud, et väiksemate tööde ette tekib saba ja siis ootad nagu järjekorras, millal pilte näha saad :) See näitus on küll alles mõned nädalad avatud olnud, aga ma arvan, et suvel võib seal küll üsna tihedaks minna. Näitus avanes pisikese fotonäitusega Tovest, mis minu jaoks andis kohe sellise hea noodi kätte ja mõjutas positiivselt kogu ülejäänud näitust. Järngesid lapsepõlve joonistused, mis olid ka eriti helged. Ja siis dekaadide kaupa kogu ülejäänud elutöö. Oli üks väga hea näitus mis andis isegi meiesugustele tohtu soovi kohe pintsel või pliiats kätte võtta :) Sellel lainel olles ostsime muuseumipoest kohe ka ühe inspireeriva joonistamiskomplekti lastele, mis osutuski kodus populaarseks. Ma soovitan kõigil sinna näitusele minna ja tahaks koos lastega seda isegi veel üks kord külastada (ja üldsegi mitte niiväga Muumide pärast).

Trummilööjal oli kaasas ka trompetimängija, kes pildile ei mahtunud. Tore linn see Helsingi :)
Tove Jannssoni näitusel pilti teha ei tohtinud, nii et pidime piirduma muuseumiesisega.
Joonistamise komplekt ja tagant piilub Tove ise.
Maibriti esimene joonistus kingitusega.
Väikesed asjad on olulise kaaluga. Selline "pilet" mulle meeldib. Pärast saab selle ilusti märkmikusse mälestuseks kleepida ja.
Tove ordenid muuseumipoes. Mulle meeldisid aga ei ostnud muidugi.

Kolmandal päeval kohtusime kohalikuks hakanud Romiga tema valitud kohas, mis oli Punavuori linnaosas asuv Moko Market. Punavuori linnaosas pidid asuma kõik disaini- ja reklaamibürood, nii et rahvas on sealkandis ka vastav. Seda oli ka Mokos näha. Näiteks Esplanaadil asuvas Strindbergi või Esplanaadi kohvikus on palju hoopis selliseid ilusaid ja väljapeetud vanainimesi, mis on jälle teistmoodi tore vaadata. See Moko on sisustuspood-kohvik 2in1 ja väga laheda atmosfääriga. Salat, mida sai ise kombineerida oli väga hea ja latte parim, mida olen joonud. Ma pole eriline kohvijooja ja kodus joon sellist kohvikannu loputusvett. Kui kuskil väljas olen, siis alati küsin, et kas pakutav latte on ikka selline lahjemapoolsem, sest muidu ma seda juua ei saa. Ja alati panen suhkrut sisse, et mõru poleks. Moko latte oli aga nagu vedel samet, kuhu ma suhkrut ei pannud, sest ta oli naturaalselt magus, ei mingit kibedat maitset. Romi ütles, et nad vist ise röstivad oma kohvi, ju sellepärast. Nii et kui jälle Helsingisse lähen, siis kindlasti külastan ka Mokot. Pealeg asub see just paraja jalutuskäigu kaugusel sellest päris süda-Helsingist. Nii näeb natuke muud ka, kui turistikohti.
Siis oli minu sihtkohaks veel Eurokanga pood, kus ma ükskord emaga käisin ja mis mulle ka kustumatu mulje oma valikuga jättis. Lisaks tahtsin minna Kluuvi kaubanduskeskusesse Ingloti kosmeetikapoodi, sest mulle nende lauvärvid väga meeldivad, eriti see, et saad omale ise mugava paleti koostada. Kvaliteedi ja hinna suhe on seal ka hea. 
Aa, ja kinos käisime ka. Jalustasime pühapäeval uduvihmases ja pimedas Helsingis peaaegu et sihitult kui möödusime kinost, mis kergitas Andrese mälust üles mälestused, et ta käis seal kinos umbes 23 aastat tagasi. Mõtlesime, et läheme vaatame, kas midagi veel algab seal, kell oli 21.26. Ja algaski, lausa kaks filmi, mõlemad 21.30. Oli aega lugeda vaid ühe filmi tutvustust, niisiis läksime seda vaatama - Inside Llewyn Davis. Oli selline natuke kummaline film ja nagu poole pealt oleks ära lõppenud, aga ei saaks öelda ka, et ei meeldinud :) 
Selline see meie reis siis oli. Ja mulle ikka meeldib Vikingiga palju rohkem sõita kui Tallinkiga. Juba sellepärast, et seal on üks normaalne söögikoht (Deli vms), mis ei ole ei liiga peen ega liiga söökla. Ja töötajad on seal ka sellised rõõmsad. 
Tore reis oli, aga koju oli ka hea tulla jälle :)
Olles endiselt näituse lummuses ostsin laevalt uudistoote "Muumimamma marmelaad". Küll kingituseks lastele, aga nii hea oli, et tegin vahetuskaupa ja palusin luba need ise ära süüa. Palun andke teada, kui keegi neid Eestis müügil näeb!
Nagu alati, külastasime ka seekord Stockmanni raamatupoodi. Läksin riiulist mööda ja vaatasin ilma midagi lugemata, et näe kus Mihkel Raua moodi poiss. Oligi Mihkel! 
Suveniir minule. Teisest küljest pilt on allpool. Tegu on Arabia Piilopaikka sarjaga ja muidugi ma oleks tahtnud sealt kõik anumad kaasa osta. No nii ilus ikka!
Iluostud - "minu"värvides küünelakid Stockist ja Ingloti lauvärvid.
Ostud Eurokangast. Ma leidsin sealt viskoosikasti ja ei uskunud oma silmi. Viskoos on nii hea suvekleidi või -seeliku materjal, aga meil on seda nii vähe siin Eestis. Ühevärviline on siid pluusi jaoks ja peal kaalupits, sest pitsi ei ole mul kunagi liiga palju.
Piilopaikka :) Soomlaste arusaam ilusatest kruusidest ühtib täiesti minu omaga.
Kohtume loodetavasti peatselt, sest mul on ette näidata  üks õmblustöö, mis on juba kaua oma järge oodanud. 

kolmapäev, veebruar 12

Uus tuhin


Lugesin kunagi Harriet Toomperest artiklit kus ka tema abikaasa Mait sõna võttis. Ta siis rääkis, et tema naisele on omased igasugu tuhinad - kord korvipunumise tuhin, siis on kogu maja pajuoksi täis, siis viltimise tuhin ja kogu maja oli villatuuste täis. Võibolla pole faktid täpsed, aga mõte oli selles, et tuhinatega naine. 
Mina olen ka selline. Ja nüüd on mul koduse kosmeetika tuhin peal. Juba ammu jäi see mulle silma ja südame peale, aga kogu aeg surusin teda maha põhjendusega, et mul ei ole aega kõikide toredate asjadega tegelemiseks. Leek hõõgus tuha all, kuni mulle hakkasid juutuubis silma jääma koduse kosmeetika teemalised DIY videod. Siis sain Maibritlt sünnipäevaks "Looduskosmeetika" raamatu ja nii ta läks. Nüüd ma käin mööda moodsate hipide blogisid ja otsid küll kreemi, küll deodorandi retsepte.


Kõige esimese asjana, enne kui ma retseptidega katsetama hakkasin, ostsin Selverist purgi kookosrasva ja hakkasin sellega Maibritti määrima. Tal on atoopiline dermatiit ja me oleme nii palju igasugu asju määrinud (sh ravimid) aga midagi pole eriti hästi aidanud. See kehakreem, mis arst soovitas, on nii rasvane, et Maibritile tulevad vastikusjudinad peale. See, mis apteeker soovitas kui lahjemat varianti, ajas Maibriti nii sügelema, et ta tõusis öösel nuttes üles ja ütles, et kogu ta keha sügeleb ja ta ei saa magada. Elideli kreem aitab aga see on ikkagi ravim, kuigi leebem vist, kui hormoonsalv. Ja siis ma määrisin Maibritti maksimaalselt nädala vältel kõige tavalisema, toiduks mõeldud kookosrasvaga, ja punased laigud kadusid. Lisaks kiidab Maibrit seda tunnet, mis pärast nahale jääb ehk nagu ta ütleb "nagu midagi polekski nahale pandud". See pani mind mõtlema, et miks sellisest lihtsast vahendist kuskil kõvemini ei räägita, miks perearst või allergoloog seda ei soovita? Ma olin ikka täitsa rabatud. Loodetavasti ei ole tegu  juhusliku õnnestumisega. Igal juhul määrime edasi, sest kuiva naha eest tuleb ikka hoolt kanda.



Siis ma tegin tellimused Hobipunkti ja Balscandi. Haapsalust leidsin termomeetri ja Karen Gilberti raamatu "Looduslik kosmeetika". Sest kuigi Jana Koeli raamat on tore, vajasin algajana ikkagi natuke põhjalikumat raamatut, kus on räägitud ka aast ja beest. Jana Koeli raamatus on tarkuseteri vaid retseptide juurde poetatud, aga ülevaatlikku peatükki seal pole (ja sisukorda ka mitte, see on huvitav :)). Muidu on see raamat väga mõnus, retseptides on ikka meie oma ravimtaimi ja koduseid marju ka sees ja osad retseptid ongi ta oma emalt-vanaemalt ehk stiilis "korja päikesekuivi vaarikaid ja määri näole" - väga armas. Gilberti raamatus on aga pikk sissejuhatus aa ja beega ning fotodega samm-sammulised juhendid. See raamat on ilus ka ja mulle väga meeldib autori kirjutamise stiil. Et ei ole nii, et "keemia" on paha ja kahjulik ja "looduslik" nii hea ja ohutu. Et tuleb teha teadlikke valikuid mõlemas "maailmas", kuigi  jah, keemia on ju igalpool meie ümber, kui sõnasabast kinni haarata.


Kui ma esimese kreemiteo ette võtsin, siis käsi ikka natuke värises ja ajasin kõik köögist minema, et saaks vaikuses süveneda,  aga kreemi sisse läks ikkagi üks teine õli, kui see, mida planeerisin. Siiski tuli ka mustsõstraõliga hea kreem. Ja ütleme nii, et see kreemitegu on minu õpitud erialale üsna lähedal ja termomeetriga vesifaasi segades tuli kohe meelde ülikooli aeg, kui praktikumi juhendaja aiva korrutas, et "termomeeter ei ole segamiseks vaid temperatuuri mõõtmiseks!". Vanade aegade mälestuseks ostsin kunagi Ikeast ka kaks laborinõud meenutavat anumat, millest ühe nüüd jälle kasutusse võtsin (teine on juba ammu katki läinud). 
Siiski on igas valdkonnas oma oskusteave ning emulgeerijate ja paksendajate maailm vajab veel edasist avastamist. Rääkimata õlide, rasvade, lillevete ja eeterlike õlide kirev maailm. Aga see on nii-nii huvitav! Olen siin ikka kogemata mitu ööd üleval olnud ja muudkui netis surfanud. Oma raamatuid olen ka kümneid kordi üle lapanud ja järjehoidjaid vahele pannud, et mida uut proovida.


Ja eile tegin tõepoolest ka ise deodorandi valmis :))) Tõhusust peab veel testima. 
Ahjaa, sealt Gilberti raamatust tegin alustuseks kohe ühe näopuhastaja, mis koosnes vaid õlidest ja seega oli vaid segamise vaev. Algul ma ei süvenenud sellesse, et kuidas seda kasutada ja valasin vati peale ja hakkasin nühkima. Sain aru, et nii see küll vist ei käi. Uurisin siis samast raamatust ja netist lisa ja sain teada, et "õliga puhastamise meetod" ehk oil cleansing method ehk OCM on umbes sama populaarne kui paleodieet või vegan-eluviis. Lõikasin minagi siis oma vanad froteerätikud tükkideks,  overlokitasin ääred ära ja nüüd ma täitsa ootan juba õhtut ja näopuhastamise aega, sest see on nii mõnus. Hõõrun näo õliga kokku, teen froteerätiku kuuma veega märjaks ja panen näo peale (seda viimast osa teen lausa kaks korda). Tunne on nagu kosmeetiku juures oleks. Algul mõtlesin, et nende lappidega jamamine on raske, aga tegelikult pole midagi. Rätik läheb kuivama, järgmisel hommikul panen mustapesu kasti ja pesen koos tavaliste froteerätikutega. Igal juhul on see mõnus tunne seda väärt. Ja mul on tegelikult juba ammu arusaamine, et need krudisevad geelid, millega ma muidu nägu pesin, ei olnud kõige õigemad mu jaoks. Õlimeetodi tõhusust pean hindama natuke hiljem, sest algul nahk harjub ja siis näeb alles tulemusi. Praegu naudin lihtsalt seda tunnet. 
Ja siis tõmban näo üle näoveega, mille tegin kummeliteest, glütseriinist ja natukesest õunaäädikast. Ja siis omatehtud kreem peale. 
Kreemi ja näovett hoian külmikus ja kuna see ei ole vannitoast väga kaugel, ei ole see purkide transportimine ka mingit erilist tüli tekitanud. 
Ja minnes tagasi jälle selle Gilberti raamatu juurde, siis selle sama näopuhastusõli retsepti juures viskab ta nalja, et miks on retsepti nimi "Makadaamia ja jojobiga näopuhastaja" kui põhikoosisosa on kastoorõli. Et nii teevad ju kõik kosmeetikafirmad - panevad nimesse kõige seksikama koostisosa nime, missest, et seda on seal vaid mikronites. Ja see võtab tegelikult kokku ka minu põhilise hetkeemotsiooni selles valdkonnas - et miks ma pean ostma "mandliõliga kätekreemi", mille koostises on imevähe mandliõli ja enamus kandjaaineid, kui ma võin võtta ise selle mandliõli ja veel mõne muu komponendi, ja teha endale ise üks hea kätekreem. Rääkimata, et hind tuleb ikka oluliselt soodsam. Võibolla ma tõesti ei oska veel teha neid geeljaid ja momentaalselt imenduvaid määrdeid, aga toimeaineid võin küll panna just selliseid, nagu tahan ja palju paras tundub. Ja kui ma vaatasin, kui vähe maksab kosmeetiline savi, valge või roheline või ükskõik milline, siis ma mõtlesin, et kustkohast on üldse tulnud harjumus mingit savimaski poest osta, kui selle saab nii lihtsalt ise kokku segada? Ometigi oli raamat "100 minutit ilu heaks" ju ka minu pubekaea lektüüris. Vahepeal on need reklaamid ja ilusad pakendid ja naisteajakirjad mind lihtsalt ära rikkunud.
Eks te vist mõistate, et mul on praegu tuhin peal ja ehk kipun seda teemat liiga idealiseerima, aga mul on tunne, et ma olen ühe õige asja enda jaoks avastanud:)
Ja ma olen täiesti kindel, et teie seas on palju kogenumaid kodukosmeetika praktiseerijaid, nii et ma oleksin väga tänulik, kui oma tarkuseteri kommentaariumisse jätaksite. Aitäh! 



neljapäev, jaanuar 16

Jõulud ja sünnipäev.



Tere üle pika aja! Minu blogimine on nii unarusse jäänud, et polegi muud, kui vaid kokkuvõtvaid postitusi teha.
Viimane sissekanne on novembrist. Peale seda läks mul siin üks päkapikutöökoda lahti. Artikliks oli põhiliselt helkiv ripats. See oli mul üks tore detsember - mulle väga-väga meeldis see, kuidas te mulle pikki kirju kirjutasite ja helkivate ripatsite soove edastasite, kuidas ma siin meisterdada ja pakkida sain ning postkontori vahet käia. See tekitas minus nii hea ja täiesti teistmoodi erilise tunde. Aitäh teile usalduse eest ja kõigi nende heade sõnade eest, neid tuli aasta lõpus ikka terve aasta jagu kohe. Kõlab ninnu-nännu, aga oli hea tunne, noh :)) Pean vaatama, et nina liiga püsti ei aja selle peale :))) Asja tasakaalustas muidugi see, et me saime kõik mingi eriti vastiku köhaviiruse, mida me Sandriga siiamaani veel ravime. Ma pole elus nii pika vinnaga köha kohanud. Või saime kaks viirust üksteise otsa, mina ei tea.


Jõuludeks tuli ema ja õepere meile. Süüa tegime nii palju, et ilmselt terve meie hõredalt asustatud küla oleks sellest küll saanud, aga suur hulk toitu on minus alati turvatunnet tekitanut. Näljas pole omateada küll kunagi olnud. Käisime ka Rooslepa kabelis jõulujumalateenistusel. Oli armas nagu ikka. Viisime ka meie maja eelmise perenaise hauale küünla.
Kui kirikust koju jõudsime, tuli kohe ka jõuluvana. Meil on üks väga armas ja heasüdamlik jõuluvana. Lapsed olid muidugi peaaegu hüsteeria piirini erutunud sellest, et jõuluvana ikkagi tuli, mitte päkapikud. Eeskava polnud seekord viimseni lihvitud, aga luuletused said loetud ja laulud lauldud. Õhtu nael oli minu kolmeaastane õetütar, kes kes oma nime kuuldes marsssis kindlal sammul jõuluvana ette ja luges vanaema õpetatud "Meie kiisul kriimud simad". See luuletus on tal juba ammu olemas, aga see, et ta ise tuli selle peale, et seda lugeda ja tegi seda nii kindlalt ja veatult, pani meid kõiki heldima.


Kui kingitused jagatud ja avatud, hakkasime söömisega pihta. Sellega jätkasime järgmisel päeval, kui ka Andrese vanemad meile külla tulid.
Enne jõule me siin sõbrannadega arutasime, et kas jõulud on kohustus või rõõm. Paljudele meeldis see variant, et minna jõuludeks emade-ämmade juurde, kus lauake juba kaetud. Minule on aga vaja seda köögis toimetamise aega, et mul tekiks pidulik tunne. Seda enam, et vaatamata suurele soovile, ei õnnestunud mul advendiajal eriti midagi küpsetada, nii et kui siis kõik tööd olid ära saadetud ja lubadused täidetud, võtsin virna kokaraamatuid ja paki post-it pabereid ja hakkasin planeerima. Tordi tegin Eva Palu tordiraamatust ja seda ikka andis teha. Aga tulemus oli ka hea.











Peale jõuluvaaritamist sain veel mitmel päeval sõbrannadega kokku ja isegi pealinna kuumas restoranis käidud.
Aastavahetusel olime oma perega kodus, vaatasime telkut ja tegime pauku ka. Mina tahtsin kindlasti ära vaadata traditsioonilise uusaastaöö Nipet-Näpet saate, mis seekord oli tikitud susside tallutamisest :)
Ja varsti tuligi minu sünnipäev.


Sellel aastal oli mu sünnipäev laupäeval, mistõttu oli sünnipäevahommik eriti mõnus ja pikk (ja hiline). Ema tuli juba eelmisel päeval meile ja seetõttu oli laual ka meie traditsiooniline sünnipäevamaitseline Napoleoni tort. Väga-väga armas oli kõik, mul oli kohe täitsa sünnipäeva tunne. See tunne oli minus väga intensiivselt kõikidel lapsepõlve ja noorusaja sünnipäevadel, aga kadus siis, kui mulle endale lapsed sündisid. Algul olin kurb selle pärast, aga nüüd olen juba hajurnud selle sünnipäevaärevuse puudumisega. Sellel aastal oli aga teda jälle natuke tunda.


Õhtupoole läksime Haapsallu, Dietrich kohvikusse. Või võiks isegi öelda et restorani. Vot polegi sellist head nime sellise vahepealse söögikoha kohta. Igal juhul olen ma seal väga palju käinud, seoses Maibriti ootamisega trennidest-ringidest. Kui suvel oli toitude kvaliteet kõikuv (nad vist veel ise ka elasid sisse, kuna see koht avati mais), siis nüüd olen ma nende toitudega küll väga rahul. Ütleme nii, et Haapsalu kohta on tegu ikka hea kohaga. Kookide osas ma olen ülipirtsakas, seega palusin endale Pavlovaid teha, mis neil väga hästi välja tulevad. Muidu saab seal seda kooki vaid suvel. Igaks juhuks ütlen, et nad lähevad nüüd kollektiivpuhkusele, ja avavad jälle märtsis. Aga kui Haapsallu satute, ja ei ole esmaspäev ja kõht tühi pole, siis jalutagae Dietrichist natuke edasi ja seal on väga armas koht nimega Haapsalu Raamat. See kujutab endast hea raamatuvalikuga raamatupoodi koos pisikese kohvikuosaga. Kohvikus tasub võtta käsitöökomme, mis on seal väga head. Kookide valik on kasin, aga head teed, kohvi ja veini on neil küll. Igal juhul on see koht väga armas ja et ta veel sellises linnas on, siis see teeb ta kuidagi eriti nunnuks. Ja Müüriääre kohvik tegi ka remonti ja neil on nüüd uus suur köök, mistõttu menüü on laienenud ja kohvik vana köögi arvelt suuremaks saanud. Nii hubane kui varem ta enam ei ole, aga toidud on ikka head.
Nüüd läks jutt väga kohvikutele.


















Seda sööki olen juba kaks korda söönud ja mulle nii maitseb. Lammas, orsoto ja suitsutomat. Ja kui ilus nuga!

Kingitustest ka. Sain ülipehme ja luksusliku (kuigi mulle see sõna ei meeldi) hommikumantli. Andres kinkis. Et osad mu sõbrannad ei hakkaks nüüd oma meest süüdistama, siis ütlen, et ükskord juhtusime Andresega Stockmannis hommikumantlitest mööduma ja eks ta siis nägi, millist ma kõige rohkem kallistasin. Ja ma nägin, et ta võttis välja oma telefoni, mis on ta isiklik external hard drive. Tema paneb kõik kirja ja teeb liste.
Ema kinkis mulle ammuihaldatud kokaraamatu "Lia köök". Õde aga nunnud ja pehmed! pidžaamad ja ühe väga vajaliku teepudeli (ma olen ju suur teesõber, eksole) millise sai Andres jõuludeks ja täiesti armus sellesse. Tänu sellele läheb meil nüüd pakkide viisi taimeteed, sest ega mehed ju ei viitsi oodata, kuniks see taimetee veerand tundi tõmbab ja siis kurnama hakata. Sinna pudelisse saab kõik korraga kallata ja ta hoiab veel tükk aega sooja ka. Nii on meil nüüd andresega mõlemal oma "lutipudelid", mida metsa või autosse või töötuppa kaasa võtta.
Ja kõige liigutavama kingituse tegi mulle Maibrit. Tema hakkas juba varem uurima, et "Emme, mis raamatud sulle meeldivad?". Vaatasime siis arvutist koos ja ta kirjutas kõik üles. Siis läks täiesti iseseisvalt raamatupoodi, kui tal Haapsalu päev oli, oma taskuraha eest ostis mulle "Looduskosmeetika" raamatu (oli veel ise poest üles ka otsinud), pakkis ilusti ära, hoidis sünnipäevni saladuses ja palus siis sünnipäevahommikul viimasena avada. Igasugu kaarte ja meisterdusi on ta mulle ikka teinud, aga nii planeeeritult pole ta varem tegutsenud. Mitte et ma hindaks ostetud kingitust rohkem kui isetehtut, vaid mind pani heldima see, kui suur oli tema soov teha mulle kingitus ja kuidas ta suutis kõike seda korraldada ja saladuses hoida. Suur tüdruk juba.

Sander kinkis issi abiga mulle raamatu "Minu Stockholm"ja kommikarbi :) Ja muidugi tegid nad kaardid ka. 
Selline tore sünnipäev oli mul! 

Minu lutipudel :)

Minu hommikumantel

No ma mõtlesin, et kas ma tõesti hakkan nüüd siin pidžsaamades poseerima. Aga ikka panin selle pildi siia. Loodetavasti ei saa järgmiseks sünnipäevaks pesu;)