Septembri vest. September vest.

Eesti Naise septembri numbrisse tegin sellise vesti. Lõngaks valisin Katia Qina, mida ma juba ei tea kui palju kordi Liannis paitamas olin käinud - lihtsalt nii mõnus lõng ja kui kenad värvid! See koemuster on ka üks minu lemmikutest - nii lihtne ja ilus. Pilti tegime meie lemmikkohas Spithamis:)
Lõng/Yarn: Katia Qina, 250 g

Vardad/Needles: 3,5 mm

For "Eesti Naine" magazine september issue I knitted this vest. I like vests especially because they can refresh your last year wardrobe as well as they are perfect layering garment. I also like the yarn - so nice alpaca and bamboo blend.

Muinastulede öö 2010

Aeg läheb nii kiiresti, et kuidagi ei jõua blogida. Kroonika mõttes aga tahaks jälje maha jätta meie muinastulede ööst.

Kui me eelmisel aastal pidime muinastulede öö peaaegu et maha magama, siis sellel aastal valmistusime juba varakult. Andres saatis küla listi ka üleskutse koguneda meie oma rannas. Juba poole päeva pealt ladus ta auto kuivi küttepuid täis ja mina küpsetasin (küll üsna viimasel minutil) muffineid kaasa.

Kell üheksa olime me rannas ja hakkasime lõkkeaset seadma. Pool kümme süütasime suure pidulikkusega tule ja jäime teisi ootama. Ühed inimesed tegelikult olid juba enne meid aga nende tõrvikud tõrkusid ja tuld nad üles ei saanudki. Me ise olime väga mitte-eestlaslikud ehk teretasime kõiki, kes randa tulid ja pakkusime kohvi-muffineid.Tegelikult neid inimesi polnud üldsegi palju - üks juhuslik jalutaja, kes minu meelest nautis lihtsalt vaatepilti kui et sai aru, miks see lõke seal on. Ja siis tuli üks pere laternatega ja põgusa vestluse käigus selgus, et tegu naaberküla elanikega. Aga meie oma külast ei ühtegi. Seevastu paistis Roosta rannast kena tuli ja kaugemal ka midagi helendas, aga oli see lõke või majakas, sellest me enam aru ei saanud.

Vaatamata sellele, et muinastulede ööst ei tulnud külapidu, oli meil ikkagi väga tore. No kuidas saakski mittetore olla, kui on tee ja muffinid ja lõke maa-vee piiril. Lihtsalt nii ilus. Ja kui siis veel metsa tagant kuu tõusis oli kõik täiuslik.

U2

Praegu olen ma küll kimbatuses, sest ma niiväga tahan kirjutada ühest võimsaimast elamusest oma senises elus aga kõik sõnad ja laused tunduvad nende emotsioonide taustal nii kohmakad ja üldse, praegu tahaks olla kirjanik.

Aga siiski, ma ikka proovin.

Alguse sai kogu asi oktoobri viimasel päeval, kui meile tulid külla mu õde ja õemees. Õemees andis Andresele ühe valge ümbriku, mille Andres väga äraseletatud näoga minule andis. Kui ma ümbriku lahti tegin, siis muidugi hakkasin ma kohe nutma ja käed hakkasid värisema ja süda taguma, sest ümbrikus olid U2 kontserdipiletid.

U2 kontsert on üks minu eluunistusest. Aga neid pileteid on ju täitsa võimatu saada, sest U2 on nii hea et kõik tahavad kontserdile minna ja piletid müüakse sekunditega läbi. Õnneks õemehel näkkas ja ta sai piletid lisakontserdile nii vedas ka minul meeletult.

Ja nüüd siis jõudiski kätte See päev. Ma olen seda oodanud umbes sellest ajast kui ma olin 16 ja minu sõbranna peika lindistas mulle ühe kasseti ja kuna sinna jäi tühja ruumi, siis pani mõned U2 paremad palad ka sinna otsa. Aitäh, Margus, selle eest!

Alates sellest ajast olen ma U2 kuulates üsna palju pisaraid valanud ja unistanud neid kunagi ka päriselt näha.

Ja laupäev oligi siis see päev, kus ma, piletid näpus, Helsingi Olympia staadionile astusin. Razorlight juba mängis aga rahvast oli veel hõredalt, nii et võtsime koha üsna eespool. Peale Razolighti ootasime veel tunnikese vihmas ja siis nad tulidki.

Alates esimesest sekundist kuni kontserdi lõpuni hoidsid nad publikut oma pihus. Iga Bono vihje või viite peale publik laulis, karjus, plaksutas....

Kõige rohkem imestasin ma selle üle, kui tohutult soe, siiras, avatud ja sõbralik Bono on. Ja kogu bänd. Nad tundusid kui vanad head sõbrad või su oma perekond - ei mingit staaritemist, ei mingit arrogantsi. Bono oli pisarateni liigutatud, kui kõik need 53 tuhat inimest laulsid kui ühest suust "I still haven't found what I'm looking for". Ja olla nende lauljate seas - see oli võimas.

Mis mulle veel sügava mulje jättis, oli see, kuidas Bono rääkis, et "ma tean, et te olete seitsme venna maa. ja meie oleme siin neli venda", peale mida esitles ta bändiliikmete uusi nimesid, nt Edge oli Eero ja Larry oli Lauri. Oli äärmiselt südantliigutav, et ta pidas tähtsaks kohe kontserdi alguses teatada, et nad on kõik ka oma pered kaasa võtnud, sest see on neil "family business". Nii armas, et sellise kaliibriga mees nagu Bono, oskab oma peret hoida ja oma naisega õnnelikult koos elada.

Lava oli ka väga uudne, 360 kraadi, nagu turnee nimigi. Lava oli publiku keskel ja seetõttu oli ka bänd justku rahva hulgas mitte kaugel-kõrgel kuubikus. See sobis kogu kontserdiga ideaalselt kokku.

Ja muidugi loodi ise. Algul ma püüdsin pisaraid tagasi hoida, aga see on üks piinarikas tegevus, nii ma lasin oma emotsioonid valla ja hõljusin oma kehast oluliselt kõrgemal. Ja kui One tuli, siis oli see lihtsalt liiga ilus, et hinge ära mahtuda.

Seda kontserti ei ole tegelikult võimalik kirjeldada ega võrrelda. Aga kui siiski pisut võrrelda, siis näiteks kui peale Madonna kontserti jäi hinge kuidagi kõle ja metalne tunne, siis U2 kontserdilt lahkusime me sooja südame ja oluliselt paremate inimestena. Nad lihtsalt suutsid niimoodi südamesse pugeda, ilma, et nad selleks erilisi näilisi ponnistusi oleks teinud. Ei olnud mingit kostüümidraamat ega showd, ei mingeid lisajõude laval ega mustkunstitrikke. Ainult neli meest ja see täitis kogu staadioni ja südame ja väga palju jäi veel üle. Kuidas nad oskavad niimoodi inimesi ümer sõrme keerata? Kuidas nad suudavad olla nii erilised ja tavalised samaaegselt? Kuidas nad suudavad nii palju anda?

Ma pean Bonost väga lugu ka tema maailmaparandustöö pärast. Sihikindlalt, järjekindlalt ja väsimatult võitleb ta maailma nõrgimate eest. Ka kontserdil näidati meile suurel ekraanil lapsi sõjakolletes, verepritsmeid ja ahastust täis silmi ning tuletati meelde Inimõiguste Deklaratsiooni. Ja need mõjusid. Väga.

Peaagu kogu kontserdi aja sadas kergelt vihma ja see sobis sinna nii hästi. Nii mõnus oli panna silmad kinni, kuulata maailma parimat kontserti, pöörata nägu taeva poole ja lasta mõnusal suvevihmal omale näkku sadada...

God bless U2.

Iha jalakate all

Oh, täna oli nii lahe päev:)

Kunagi kevadel mõtlesin ma, et võiks ikka suvel ühele suveetendusele ka minna ja otsustasin tookord "Iha jalakate all" kasuks. Täna võin öelda, et küll ma tegin hästi.

Aga päeva algusest alustades, siis kuna ema oli juba eile meile tulnud, otsustasime kohe hommikul Kurgja poole sõitma hakata, et siis teha teepeal üks mõnus söögipaus jne. Minema saime muidugi alles lõunast aga siiski jäi meile piisavalt aega, et ka kuhugi sööma minna. Kui me Märjamaale jõudsime, siis tõdesin, et kuna meie otsetee Kurgjale, kus etendus toimus, meid kuskilt suuremast kohast läbi ei vii ja Märjamaa bistroo mind ka kuidagi ei ahvatlenud, siis tegime ikkagi põike Pärnusse, et Supelsaksades mõnusalt istuda. Ükskord me oleme seal juba mu õe soovitusel käinud ja koht jättis väga hea mulje. Seekord tellisin koorest loomalihapastat mis oli nii väga hea, väljaarvatud seened seal sees, mis minule, kui umbes kümmet söögiseent tundvale inimesele, jätsid väga mittesöödavate seente mulje. Mul kasvavad siin puu jalamil umbes sellised seenekesed:) Ilmselt nad ikka ristiga seeni ei paku aga kuna neil suurt maitset polnud, siis ma jätsin need targu taldrikuservale. Vaatamate seentele, oli aga söök tõesti hea, ka Andresele maitses tema lõhe (mina kahjuks sellest kalast suurt ei pea). Ja šokolaaditort oli ka nagu unelm. Ja veel meeldis mulle, et söögi kõrvale toodi soojasid röstsaiu. Ja muidugi on selle koha sisekujundus ja aura nii helged. Ühesõnaga üks priima koht.

Edasi suundusime Kurjgale. Mõtlesin, et läheme varem ja saame paremad kohad. Kuna meile sattus teele aga üks vanavara ait, siis jõudsime kohale siiski vaid pool tundi varem ja enamus kohti olid juba hõivatud.

Etendus toimus siis Kurgjal, Jakobsoni talumuuseumis. Oh, see on nii ilus koht! Tõeline Talu. Suur, avar, suurte puudega, loomadega.... nagu päris. Nutikamad inimesed olid nii teinud, et varem kohale läinud, omale kohad kinni pannud ning pidasid kuni etenduse alguses väikest piknikku. Meie nii ettenägelikud küll polnud aga kokkuvõtteks saime siiski head kohad. Kahjuks istusid meie taga ühed vanamutid (sorry, aga hetkel olen nende peale nii pahane, et ei suuda öelda vanaprouad), kes aina kõva häälega etendust kommenteerisid. Ikka et "ei tea kas see liha, mida nad seal söövad, on päris", "vanasti küll nii ei ropendatud", "mida nad nüüd seal kallistavad, varsti jälle kaklevad" ja nii edasi. Ma oleks äärepealt hakanud neid korrale kutsuma aga kuidas sa ikka vanemale inimesele ütled, et katsu nüüd natuke aega tasa olla. Mul üldiselt ikka eriti vist ei vea nende naabritega. Näiteks Laulupeol, kui hümni lauldi, lobises üks mees mu kõrval mingit täiesti mõttetut juttu mobiiliga ja katsu sa siis hümnile põhenduda. Igal juhul, kokku võttes kogu oma tahtejõdu, suutsin ma mutilobast üle olla ja etendust nautida. Ja no ikka oli, mida nautida.

Tahaks kohe öelda, et parim etendus, mida ma viimasel ajal näinud olen, aga kahjuks peab tõdema, et ma pean kohe hästi järele mõtlema, millal ma viimati suurte inimeste tükki käisin vaatamas.... Igal juhul see etendus liigutas, raputas kohe. Katariina Lauk oli täiesti fantastiline, nii usutav, nii tõene, nii päris, kui üldse saab olla. Rasmus oli ka hea valik oma rolli jaoks. Aga kuna mina pole mingi teatriarvustaja, siis keda huvitab, lugege palju kompetentsemate inimeste arvustust. Ning peab tõdema, et lavastuse asukoht annab etendusele ikka tubli tüki juurde.

Tahaks kohe soovitada, et minge kõik seda vaatama, aga kuuldavasti on piletid läbi müüdud. Kohapeal müüakse vaid lisakohti ja kõik praod ja vahed täideti inimestega, osad pandi muru peale istuma. Ja taskurätik tuleb kaasa võtta. Mul polnud ja tundsin puudust.

Ja nüüd ma olen väsinud, kuid õnnelik:)

Piiluge teise blogisse:)

Kuna ma ise unustasin ka ära, et mul on olemas ka teine blogi ja pidin oma teksapükstest seeliku tegemise jutu juba peaaegu siia kirjutama, siis annan siin teada, et minu üks-postitus-aastas blogi sai täiendust :)

Suvejakike. Summer jacket.

Ühel päeval, päris suve alguses, tegin oma riidekapi ukse lahti ja vaatasin, et no mitte midagi pole selga panna. On palju teksaseid ja palju pluuse ja parajalt kampsuneid, aga jakilaadseid mitte ühtegi. Siis oli meil veel tavaline Eestimaa suvi, et vaja ikka õue minnes midagi selga panna. Otsustasin siis natuke aega näpistada ja omale midagi jakilaadset õmmelda. Ma tegelikult tahtsin teha sellist mitte-korralikku, ehk isegi natuke lohakat jakki, aga välja kukkus nagu alati, üsna korralik jakk. Eks ma selliseid "suvalisi" pean siis poest ostma. Õmblemine ise läks väga ruttu, kuna lõige istus hästi ja voodrit pole. Et ees seisis meie pulma-aastapäeva lõunasöök, siis oli mul ka tähtaeg ja selleks ajaks ma ta ka valmis sain. Kuna kollased kriidijooned paistsid kangast läbi, siis jõudis ta enne selga minemist ka pesumasinas käia.

Müsteeriumiks on kanga koostis. Kangas on pärit minu oma kangalaost, kustkohastst ma ta aga kunagi ostnud olen, pole õrna aimugi. Kahtlustan kas kunagist Baltika või Klementi vabrikupoodi. Kanga lõim on linane ja kude mingi leegiga põlevast kiust (jah, ma tegin isegi põlemiskatset). Seega peaks tegu olema naturaalsete kiududega aga ometi see materjal kortsub minimaalselt. Ehk et peale pesumasinat ja kuivamist polnud teda ei triikida ega pressida vaja.

Igal juhul seljas tundub mõnus ja jakk sai isegi ootamatu komplimendi Raekoja platsi käsitööturul :)

Ja lõige on Burda Easy Fashion kevad/suvi 2006, mis nagu minu jaoks tehtud!

Early this summer I suddenly discovered that I have nothing to wear. I have many-many jeans and tops but no jackets. It was not so hot outside then and I really needed a summer-jacket. Therefore I decided to sew one. Actually I wanted more casual one, but it came out not so casual.

Pattern is from Burda Easy Fashion spring/summer 2006 and it was such a good pattern, thad I didn't have to change anything. Like specially made for me:)

The fabric is some kind of linen-blend. It is from my stash, so I don't remember where I bought it nor it's content.

Sverige

Mida aeg edasi, seda rohkem olen ma veendunud, et olin eelmises elus rootslane. Mulle lihtsalt nii meeldib Rootsi ja kõik mis sellega seotud. Seega pole imestada, et ma ka sellel suvel niiväga tahtsin Rootsi minna. Üks eesmärk oli ka praktiseerida pisut rootsi keelt, mida ma terve õppeaasta, küll mitte väga usinalt, kursustel õppisin. Paraku pidin oma rootsikeele oskuses juba enne reisi tohutult pettuma, kui ma oma tuttavaid rootslasi kohtasin ja nendega midagi rääkida üritasin. Sain aru, et päris rootslase ootav pilk ajab mu üsna pabinasse ja ka elementaarsed asjad ei tule meelde. Rääkimata sellest, et päris rootslane räägib oluliselt kiiremini kui meie armas õpetaja. Nii et erilisi illusioone, kuidas ma kõik vajalikud vestlused rootsi keeles pean, ma ei loonud.

Kui eelmisel aastal käisime Stockholmis Andresega kahekesi, siis sellel aastal oli meil perereis. Lapsed on juba parajas eas selleks, et tunda rõõmu laevasõidust, uutest kohtadest ja põnevatest vaatamisväärsustest.

Üldiselt ma arvan, et reisimuljed on kõige põnevamad neile, kes ise reisil käisid ja tavaliselt teised lihtsalt noogutavad viisakalt kaasa, aga kuna ma enne reisi sain nii mõnestki blogist kasulikku infot, siis panen oma reisimuljed just sellepärast kirja, et kes tahab ka lastega Rootsi minna, leiab ehk midagi kasulikku. No ja endale ka mälestuseks.

Alustasin sellest, et tegin endale Tallinki klubikaardi ja asusin aga reisi planeerima-broneerima. Sihtkohtadeks valisin Astrid Lindgreni maa Vimmerbys, Kolmårdeni loomaaed Norrköpingis, Vasa Muuseum ja Gröna Lund Tivoli Stockholmis.
Kuna mul polnud aega reisi borneerimisega mitu päeva tegeleda, siis ma läksin kõige lihtsamat vastupanu teed ja broneerisin nii laeva kui hotelli Tallinki kaudu. Näiteks Vimmerbys pakutakse küll ka Lindgreni temaatilisi öömaju aga mulle tundus kõik-ühest-kohast lihtsam.

Esimesel päeval oli meil ette nähtud sõit Linköpingisse, kus meil esimene öömaja oli. Õhtul käisime linna peal ja nautisime sumedat õhtut. Inimesed olid kõik välikohvikud hõivanud ja elasid kaasa pronksimängule. Linn ise on armas ja hubane.

Hommikul suundusime Vimmerbysse, Lindgrenimaale. Mul olid selle koha suhtes tohtult suured ootused. Kujutasin ette, kuidas Bullerby majas küpsetatakse kaneelisaiu ja kuidas loomad on laudas ning elu-nagu-filmis kihab.

Reaalsus oli aga selline, et õues oli üle kolmekümne kraadi kuumust ning nii kui me olime Pipi juurde jõudnud ja sealse basseini avastanud, jäime sinna ankrusse. Lastele ettenägelikult kaasa võetud ujumisriided selga ja vette. Mina sain olla ainult nii, et jalad olid vees, muidu hakkas kohe paha. Kui me olime seal poolteist tundi ligunenud, jäätist söönud ja vett joonud, algas uuesti Pipi etendus (enne jõudsime just selle lõpuks kohale) ja Maibrit läks seda vaatama. Lapsed pandi rivvi ja kallati vett pähe. Lauldi ja tantsiti ja lastele meeldis.

Peale seda otsustasime ikka ka tervele pargile tiiru peale teha, mis sest, et lapsi tuli selleks basseinist välja kangutada. Ja terve tee vastata küsimusele, et MILLAL me tagasi Pipi basseini lää-hee-mee!

Ilmselt nii kuumuse kui kõrgete ootuste tõttu Lindgrenimaa mulle erilist muljet ei jätnud. Kõik oli küll ilus ka maitsekas aga Maibrit ei saanud aru, et mida me nendest majadest peame vaatama. Valdavalt oli tegu minimajadega. Nt Bullerby külas oli kolm minimaja kõrvuti, aiad ümber ja kogu moos. Majas oli üks tool ja üks laud. Lõvisüdamete maa oli küll üsna uhke, aga lapsed Lõvisüdametest veel midagi ei tea.

Kogu koha kontseptsioon rajanes põhiliselt etendustel. Igal pool oli kogu aeg mingi etendus käimas, muidugi rootsi keeles. Pargi keskel olid ka mõned kiiged ja liumäed aga üldiselt olid minimajad ja mõnes majas oli siis kas pannkoogikohvik või šokolaadimaja. Lastele meeldis vaid Pipi. Ja ega minagi neid majakesi kuumaval asfaldil ei nautinud. Kui natuke ringi sõita, näeb selliseid ju ka ilma piletita.

Ja pileti kõrge hind, lisaks parkimise ja käru tasu, häirisid mind ka.

Ühesõnaga ma oleks oodanud rohkem tegevusi ja vähem minimaju, mis mulle kuidagi ahistavalt mõjuvad. Aga võibolla jahedama ilmaga oleks kõik väga super tundunud:)

Peale seda, kui kõrvetava kuumuse käest veel kõrvetavamasse autosse, mille termomeeter näitas välisõhuks +35, aga mis küll kohe jahedat õhku puhuma hakkas, jõudsime, seadsime suuna Norrköpingusse.

Lastel, kel raske oma lutist loobuda võisid selle Pipile tuua - tünn oli ääreni täis muide:)

Üks Sandri lemmikatraktsioonidest.

Päriselt nad muidugi ei maganud:)

Norrköping Nord hotell pakkus küll laste mängutuba ja Jamie Oliveri lastebufeed, aga paraku mitte konditsioneeritud tuba, mis sellel päeval oli suureks miinuseks. Ja loomulikult ei osanud ma sellisele asjale tähelepanu pöörata, kui tuba broneerisin. Igal juhul tegi see lastele tohutut nalja, kuna ma olin sunnitud kõigile märja kompressi otsaette panema ja kuna mul mingeid riidetükke ega taskurätikuid polnud, siis läksid kõigile külmas vees leotatud laste aluspüksid otsmikele. See aitas natuke jahtuda.Kuna ilmateade ilma paranemist ei lubanud, otsustasin oma senisest reisiplaanist loobuda ja loomaaia asemel mõni veepark ette võtta. Selleks puhuks rikkusin ka oma arvutivaba puhkuse motot ja otsisin välja sobiva veepargi ja laste mängumaailma Norrköpingis. Hommik oli aga selline vines taevaga ja peale Andrese kontrollreidi õue otsustasime siiski loomaaia kasuks, sest õues oli vaid 27 kraadi. Enne seda kasutasime juhust, et meie hotell asus super-mänguasjapoe kõrval, ning tegime retke ka sinna. Me Andresega olime sama vaimustuses kui lapsed ja ma oleks hea meelega kogu Brio väljapaneku omale koju vedanud :)

Lasteloomaaed oli ka.

Plaanisime kindlasti ka loomaaia safarile minna (sest siis saab ju ka jahedas olla) aga kuna kaks looma olla plehku pistnud, siis sellel päeval oli safari suletud. Kuna aga loomaaed ise on aga tõesti väga suur, siis oligi hea, sest muidu oleks meil ajaga kitsaks läinud. Loomaaed ise on kujundatud nii, et kõnniksid justkui ühes suures, pisut metsa moodi pargis ja siis aeg ajalt satud mõne looma territooriumile. Ühtegi puuri seal polnud, igale liigile oli tehtud selline suur ala, mõni oli küll elektrikarjusega piiratud. Liike oli iseeneset vähe, st oli ühte sorti tiiger, oli ühte sorti karu, ühte sorti ahvid. Tallinna loomaaias on minu meelest just nimetuste rohkusele rõhtud, aga ega neid kahte ei saagi üldse võrrelda. Ühesõnaga kõndida sai palju ja loomi sai nautida kogu nende ilus. Käisime ka hülge- ja delfiinietendusel. Esimene oli tagasihoidlikum, delfiini oma aga väga kihvt.

Igal pool loomapargis olid söögikohad ja poed ja piknikukohad. Inimestel olid oma külmakastid kaasas ja tundus, et kõik veetsid mõnusalt aega. Troopikamajja me ei jõudnudki, ehk järgmine kord. Ja ahvide ala vastu oli tehtud kohe selline tribüün, et muudkui aga istu, söö jäätist ja imesta.
Peale loomaaeda võtsime suuna Stockholmi poole. Sõitsime mööda väikesi teid ja aina imestasime, kui hea maitse rootslastel on. Üks nukumaja järgnes teisele.
Ah jaa. Enne kui me Andresega tuttavaks saime, ei osanud mina kaardiga peaaegu midagi teha. Ajapikku kujunes minust aga kaardilugeja ja ma kohe täitsa nautisin seda tööd. Aga nüüd. Moodsad navigatsiooniseadmed, kes muudkui kamandavad, kuhu pöörata ja millal, ja mis lastele ka suurt lusti pakkus, võttis minu töö ära ja mul polnud muud kui aknast välja vahtida. Täitsa tühi tunne oli kohe. Aga samas, linnast välja sõites oleks ma oma kaardiga raudselt hätta jäänud, sest selliseid "liblikaid" ja mitmetasandilisi "ringristmikke" pole ma varem näinud ja isegi Tomtomi abiga suutsime ikka vahel valesti sõita. Pealegi maa-all pead ise otsustama, millist mahasõitu kasutada ja maa peal siis selgub, kas läks täppi.
Aga kuna meil on juba Helsingist kogemus, kuidas meeletu summa kesklinna parkimise peale kulutada, siis seekord ööbisime hoopis pisut linnast väljas, Kungens Kurvas. Kuna hotelli vastas asus ka maailma suurim Ikea, kuhu me ka tahtsime minna, siis sobis see koht hästi.


Eelviimasel päeval oli meil ette nähtud Vasa Muuseum ja Gröna Lund. Arvasin, et Vasa meeldib kindlasti Sandrile, aga tegelikult ta aiva virises ja vingus seal ja õhtul selgus ka põhjus - lapseke oli palavikus. Minule ja Andrsele jättis laeva aga vägeva mulje.

Peale Vasat suundusime Gröna Lund Tivolisse. Tagantjärele targana oleks pidanud ostma kõigile käepaelad kupongide asemel ning tutuvuma Tivoli plaaniga. Sest algul kui me olime esimese ringi ära teinud vaatasime, et meie allameetrine Sander ei saagi peaaegu kuhugi minna. Õnneks otsustasime minna vaatama, et mis imelik trepp see on, kus kõik sagivad ja leidsime lõbustuspargi nö vana osa, kus kõik titekad karussellid ja muud atraktsioonid olid, mis meie lastele sobisid. Siis polnud muud kui väljapääsust jälle sissepääsu joosta. Lastele oli see esimene lõbustuspargikogemus ja muidugi neile meeldis. Maibriti lemmik oli elevandiatraktsioon, Sandrile meeldis rongi ja lepatriinusõit. Lõpuks ostsime lapsed suhkruvatiga ära ja suundusime tagasi, sest parkimispilet oli juba kolm tundi tagasi lõppenud. Järgmisel korral läheks juba varakult kohale ja võtaks kõigile käepaelad, siis saaks isu täis sõita. Sest ruumi jäi veel küll. Ma ise ühelegi suurte laste atraktsioonile ei saanudki, sellest on kahju. Sest muidu me oma pulmareisil ja veel mõnel oleme Andresega ikka ka lõbustuspargis käinud - mul ei saa sellest kuangi küll:)

Viimasel päeval poludki muud, kui retk Ikeasse ja laeva peale. Tagasiteel avastasime, et laevas on lisaks tavapärasele lastetoale ka nö lisalastetuba, mis tehtud konverentsiruumidesse ja vist vaid suveajaks. Igal juhul olime seal kuni selle sulgemiseni, siis läksid lapsed magama ja mina nautisin veel pisut laevatekil tuulevaikust, kahjuks rämeda suisuhaisu sees.
Ja küll oli tore jälle koju tulla!
Kui ma nüüd tagantjärele hindan, siis sellise ilmaga oleks Lindgreni kindlasti pidanud mingi veepargi vastu vahetama ja Vasa oleks võinud ära jätta. Samas tuleb ju lapsi harida ka ja Maibritile meeldis küll minu ilmekas jutt Vasa kurvast saatusest. Lapsed nautisid väga ka Pipi basseini aga kuskil veekeskuses oleks need basseinid ju palju ägedamad olnud. Ja tänu taevale et ma loobusin oma esialgsest plaanist proovida kuskil telkida. Sest esiteks, ma ei salli üldse telkimist (ma mõtlesin lihtsalt, et lastel oleks kindlasti see meeldinud) ja teiseks jälle see kuumuse jutt.
Kokkuvõttes oli meil ikkagi väga lahe reis ja see raputas kenasti argipäevast välja. Ainult et peale sellist puhkust oleks vaja veel lebotamise puhkust et saaks magada ja süüa ja mitte midagi teha. Sest ma ei jõudnud isegi oma ajakirja reisil läbi lugeda, rääkimata kudumisest, mida ma ka arvasin teha jõudvat.
Kõige toredam oli muidugi see, et lapsed olid tublid ja pidasid nii kenasti vastu. See oli ju meie esimene perereis. Nii et sellise seltskonnaga läheks iga kell uuesti!

Suve Manti. Summer Manti

Kuna Maibrit kandis oma sügisel kootud Manti kampsunit rõõmsalt kogu talve, siis mõtlesin, et teeks talle ka ühe suvise versiooni sellest. Ja kuna ma juba ammu olin mõelnud, et sellele kampsunile sobiks kapuuts hästi, siis tegin ka kapuutsi.
Kampsuni kudumist alustasin juba varakevadel aga millegipärast jäi kampsun 10 rida enne lõppu seisma ja nüüd siis võtsin kätte ja lõpetasin ära. Sest muidu saab ju suvi läbi enne.
Lõnga otsisin kaua - sellist jämedat puuvillast pole kuskilt leida. Lõpuks leidsin Hõbelõngast Adriafili Navy. Täitsa mõnus lõng on ja akrüüli sisalduse koha pealt pigistasin silma kinni:)
Ja kuna kampsun on roosa, siis loomulikult see Maibritile meeldib. Eelmine kampsun oli ju hall :)
Juhend sai samuti kapuutsi ja ühe suuruse (10 aastase lapse) võrra täiendatud ja see on saadaval inglise keelsena Ravelrys.




Lõng/Yarn: Adriafil Navi, 9 tokki/skeins, shade 51 from Hõbelõng
Needles: 6 mm
Pattern: Manti

As Maibrit wore her winter Manti cardigan the whol fall-winter, I decided to knit a summer version of this cardigan as well. I thought that this cardigan would look great with hood and so I made a hooed version. I started knitting it early spring but somehow it hibernated until last week when I decided to complete it befor the summer ends.
I like the yarn despite the acrylic content. It is not easy to find a bulky cotton yarn in Estonia:)
And because the cardigan is pink, opposite to the previous grey one, Maibrit really likes it:)
The pattern is also updated and hooded version as well as size 10 year old are added. Available in Ravelry.

iPodi hoidja. iPod cozy

Viimasteks jõuludeks tõi jõuluvana mulle iPodi ja seoses sellega tekkis ka vajadus iPodi hoidja järele. Tükk aega mõtlesin, et milline see küll olema peaks ja konsulteerisin isegi Andresega, sest igasugused taolised praktilised lahendused on tema spetsialiteet.

Lõpuks kujunes iPodi hoidja siis selliseks, et pealmine osa on heegeldatud ning sees kangas. Alumisse osasse käib mängija ise ja ülemisse saab juhtmed kerida. Juhtme kerimiseks on lukuga avaneva klapi sees spetsiaalne alus ja klapi külge on ta kinnitatud just pikemat külge pidi selleks, et juhtme saaks üle serva mugavalt maha libistada (Andrese idee). Ülemise klapi sees on ka väikesed taskud plastikkaardi, raha või taskurätiku jaoks.

Klapid kinnituvad omavahel nööbiga. Kotikest saab kanda nii vööl, värvli vahel kui ka kaelas.

Selle kotikese juhend on ka juuli Eesti Naises, kuna ilmselt vajab nii mõnigi iPod hädasti ühte suvist kotikest. Ja tegelikult sobib see ju ka (muusika) telefoni hoidimseks:)

Santa brought me an iPod for last Christmas and therefore I needed an iPod cozy. After a long considerations I decided, that I want it to be crocheted outside and lined with printed cotton fabric. Lower part of the cozy holds the iPod itself, upper part is for earphones and also for little items like plastic card or some money (if you want to buy a newspaper after a walk or jog).

I also made a tutorial for it and it is published in Estonian magazine Eesti Naine (Estonian Woman).

Suveseelik

Üheks suve märksõnaks on minu jaoks sitsist seelik. Lapsepõlves möödusid kõik suved seelikus ja tavaliselt tegi ema või vanaema mulle igaks suveks uue. Hiljem tegin juba ise. Nüüd on nii, et suvi ongi praktiliselt ainuke aeg, kui ma hea meelega seelikut kannan. Talvel on seelikuga kuidagi hoopis tülikam käia ja peale laste sündi on teksapüksid minu vormiks. Aga kui suvi tuleb, siis tahaks ikka seelikut ja plätusid.

Seega sai ka juuni Eesti Naisesse seelik tehtud. Algul oli mul hoopis teistsugune seelikuplaan, aga kui me emaga olime seeliku teemal paar tundi vestelnud, jäi sõelale hoopis selline, nelja paaniga seelik. Lõike konstrueerimine on imelihtne, uskuge mind. Vaja on lihtsalt paberit, nt ajalehte, pliiatsit, joonlauda ja kääre. Ja mõõdulinti ka muidugi. Ma ei saa aru, miks ma varem üldse mässasin taolise seeliku lõike saamiseks lõikelehtede ja kalkaga!

Seelikul on neli paani ja lõimejoon on iga paani keskel. See on muuseas väga oluline, kuidas seelikul lõim jookseb, see muudab kogu seeliku olemust. Ja kuna mu emal on juba üle neljakümne aasta õmblemiskogemust, siis on ta mulle juba ammu rääkinud, et nelja paaniga seelik on kõige lollikindlam variant - sobib kõikide kangastega ja sobib kõigile. Me muidugi arendasime seda seelikuteemat edasi ja sõelale jäi tegelikult muudki, aga kõik ju ajakirja ei mahu. Aga loodetavasti ei jää need ka sahtlipõhja:)

Ja igaveseks jääb mulle meelde see päev, kui me pildistamas käisime. Oli aprill, õues +5 C ja tuul peaaegu 20 m/s. Pildistamispaika läksin sulejopega :) Proovisime siis tuuleiilide vahel pildistada, muidu oli seelik kogu aeg mul ümber säärte :) Ja no see tuul - hea et kõrvad pähe jäid. Ja kivid olid ka libedad, nii et sain ka jalgupidi vette. Koju tulles jõin kohe ühe Coldrexi ära, sest ega mina pole ju mingi karastatud inimene. Aga suvemeeleolu oli vaja pildile saada ja töö tuli ära teha:)