MY ENGLISH BLOG

laupäev, jaanuar 28

Raamatumäng

Elsa ja Vardamoori blogi lugesin ja leidsin mängu:
1. Haara kätte esimene ettejuhtuv raamat

2. Ava lehekülg 123

3. Leia viies lause leheküljel

4. Postita järgmised kolm lauset (5., 6. ja 7.) bloogi koos nende reeglitega.

5. Ära püüagi otsida välja mõnda "eriti lahedat" või "intellektuaalset" raamatut! Ma tean küll, mida sa mõtlesid. Haara lihtsalt raamat, mis on sulle lähim. Ei mingit petmist. Tulemus:

Et tal puudub vastastikusel armastaval suhtlemisel põhinev identiteet, tuleb tal seda puudust meeleheitlikult kompenseerida, hankides austust väliste vahenditega. Ta on inimene ilma isiksuseta, kuid ise ta seda ei tea. Ta ei tarvitse teadagi, misasi isiksus üldse on.


Ma olin täitsa aus, ja haarasin esimese raamatu, mis siin arvuti kõrval riiulis sõnaraamatute kõrval oli. Tegu on minu mehe lektüüriga, Tommy Hellsten "Saad kõik, millest loobud".

neljapäev, jaanuar 26

Valge kampsun


Hakkasingi oma kudumise plaani alumisest otsast täitma ja tegin valmis Vogue Knittingu valge vammuse. Lõngaks võtsin Novita Maxi, Novita Princess Mohairi ja Novita Nella, kudusin siis kolm otsa koos, number 12 varrastega. Mul juhtus neid lõngu parajasti kapis olema ja kui juba on olemas nii palju valget lõnga kodus, siis südametunnistus lihtsalt ei lubanud minna veel ühte valget lõnga ostma. Ligidalt ehk paistab see väike petukaup välja, aga mitte eriti. Siin on ka ülevaatlikum pilt.
Joonealune märkus: Originaalkamsun on kootud alpaka-villa lõngast, nr 15 varrastega on tihedus 7s/10r, 100g/41m, kokku oleks läinud vaja sellist lõnga13 tokki. Mind hakkas täitsa huvitama, et kui palju siis selline superlõng ka maksab... Leidsin ühe netipoe, kus hind 8,25 naela. Lihtne arvutus: 8,25*22,8*13=2445 krooni lõngale. Tegu on tõepoolest Vogue Knittinguga:)

Edit: Lõngad

Uhkus ja eelarvamus kinos

Täna oli see tore päev kui saime Andresega jälle kinos käia. Vanasti me käisime ikka palju kinos. Ja kuna me nüüd seal nii harva saame käia, siis ma valisin "Uhkuse ja eelarvamuse" sest see on suhteliselt kindla peale minek, mis seal ikka nässu saaks minna, lugu ju tuttav, pealegi mulle väga meeldivad kostüümikad. Lisaks oli ta meie usaldus-filmihindamislehel täitsa normaalse hinde saanud. Raamat mulle tegelikult ei meeldinud, kui ma seda kunagi ammu-ammu lugesin. Liiga palju sädistamist ja mehelemineku juttu ja pealegi olin ma enne Jane Eyre lugenud, mis mulle väga sügava mulje oli jätnud. Aga filmi on teine asi vaadata, olustik annab palju juurde. Ja see film oligi minu meelest just visuaalselt väga ilus, samuti olid head näitlejad (välja arvatud need armastajad seal). Paraku, nii nagu ainuke Mr. Rochester saab olla Timothy Dalton, saab ainuke Mr. Darcy olla Colin Firth. Selle filmi Darcy ei mõjunud väga... Ja kuigi Keira Knightley peaks nagu ilus olema, häirib mind tema naeratus... no maitse asi muidugi. Kõige sümpaatsem tegelane oli Donald Sutherland Mr. Benettina. Aga kõige rohkem nautisin just seda, kui hästi oli edasi antud olustik - polnud liigset sära, kulda ja karda vaid just sellised sopased keskväljakud ja pisut räämas Benettite häärber... just nii nagu ma arvan et siis oligi :) Kuna Andres polnud arusaadavalt seda raamatut lugenud, siis talle oli ka stoori uus ja talle meeldis küll.
Tegelikult tahaksin ma minna vaatama Murtud lilled, aga ei tea, kas peale Tõlkes kaduma läinud see mulle meeldib... kardan et peaosalise tõttu hakkan võrdlema...

teisipäev, jaanuar 24

Maibriti kampsun

Tegelikult juba mitu päeva tagasi sain Maibriti kampsuni valmis, aga pilti ei saanud kuidagi tehtud.
Kudusin Novita 7 venna triibulõngadest: kollasetriibulisest ja türkiisitriibulisest. Täpid on kootud venitatud silmuste võtet kasutades: kaks sinist tõstsin kudumata paremale vardale ja kudusin kaks kollast, tagasireal samamoodi. Siis kudusin vahele kaks sinist rida ja järgmised täpid kudusin eelmiste vahekohtadesse. Ainuke puudus on see, et kampsun võiks suts pikem olla. Aga eks ma siis teen uue sooniku kui peaks vajadus tekkima.

pühapäev, jaanuar 22



Vahepeal on täienenud minu käsitöö raamatute-ajakirjade riiul.
Kõigepealt kukkus postkasti (lõpuks ometi!) kevade Novita ja varsti ka Vogue Knitting (tegelikult peaks juba uus nuber tulema aga selle üle on ka hea meel). Vaatamata halastamatule kriitikale Soome käsitöölistis (Susanna, Laura) ei teeks mina seda Novitat nii maha. Oli nii üht kui teist, mida võiks järgi teha, loomulikult on ka palju sellist, mis minu maitsega ei klapi, aga eks igale maitsele peab ju midagi olema.
Ema käis Helsingis ja tellisin endale sokiraamatu Sukkasillaan. See on äärmiselt maitsekalt kujundatud ning suurepäraste fotodega käsitööraamat. Näide ja näide. Võiks isegi öelda, et kunstiraamat. Julgesin seda tellida tänu Cairbre soovitustele Kullaketrajates ja vaimustusele tema blogis. Ma olen sama vaimustunud ja muudkui käin ja vaatan oma raamatukest.
Ja nüüd mul on pea laiali otsas, et mida siis kõikidest nendest ilusatest kampsunitest kududa???
Plaan:
1. Ma arvan, et sünnipäevaks saadud lõngadest kombineeriks midagi sellest või sellest Novita kampsunist.
2. Vogue pluusikese võiks ka teha, väga armas minu meelest!
3. Kui ruttu teha, jõuaks enne kevadet ka endale sellise vammuse kududa. Mõnna! Vaadates ilmateadet, peaks tegelikult sellega alustama ja kohe.
Plaan on kena küll aga natike ebareaalne tundub (peaks vist varvastega ka kuduma õppima, siis saaks kohe kahte asja korraga teha). Aga no unistada ju ikka võib, see teeb elu ilusamaks! Ja nüüd, hops hops kuduma!!! (tegelt vaadates kella peaks magama minema).

pühapäev, jaanuar 15

Hüvasti Mikk Mikiver...

Vaatasin AK-st Mikk Mikiveri ärasaatmist ja meeletult kurb hakkas. Kuidas saavad sellised inimesed ära surra, kes on kogu aeg olemas olnud ja kes on nagu sambad? Mikk Mikiver on nagu eesti Bergman. Ja Bergman sümpatiseeris temalegi. Selliseid inimesi on vähe. Ääretult ääretult kahju....

Populaarsed Blogid

Ekspressist lugesin Blogi artiklit ja panin Epu ja Gea ka kohe omale listi. Ja kujutan ette kuidas ma pole üldse ainuke. Ja päeval luges Andres mulle Liisi Koiksoni päeva ette (minu lemmikartikkel EE-s on "Elu ühes päevas" otsin selle alati kohe üles kui EE tuleb) ja peaaegu peale igat lõiku kommenteeris "täpselt nagu sina":)

Öölind

Kuidas ma saaksin nii, et hommikul tõuseksin nii, nagu normaalsed inimesed seda teevad, nii umbes üheksa-kümne ajal? Ja läheksin magama õhtul hiljemalt kell kaksteist? Ma väga tahaks nii sest siis ma ei peaks koguaeg vabandama, kui keegi mulle kell kaks päeval helistab ja vaatamata sellele et püüan teha väga reibast "ma üldse ei maganud" häält hakkab torust vabandusi tulema et "oi ma äratasin sind nüüd ülesse". Nüüd mul on Maibrit ja ma saan öelda, et "teeme Maibritiga lõunauinakut" mis on ka tõsi, sest ega tema ju nii kaua, kaheni, ei maga minuga. Aga ta magab kaua ikkagi, vahel poole kaheteistkümneni vahel isegi poole üheni. Aga nädalavahetustel ärkab Andres koos Maibritiga ja mina võin magada, täna tõusin pool neli... Ja mul on tegelikult täitsa vastik selle pärast, sest pool neli on juba õhtu ja kõik on jälle sassis.
Aga ma armastan ööd! Kui tuleb õhtu, siis mul läheb tuju heaks, mul tekivad igasugu head ideed, mul hakkab sulg jooksma, mul tuleb koristamise tuju, kõige parem söögiisu ja nii edasi. Öö on nii mõnus aeg! Kui mul ainult neid süümepiinu poleks, et ma peaks juba magama.
Praegu näiteks, pool kuus hommikul, ma pole veel magama läinud. Lugesin Ekspressi, Pere ja Kodu, kudusin, panin pesu kuivama, sõin, uitasin netis ringi, ja veel üht teist. Aga nüüd on juba uni ka tegelikult.
Ma olen tulutult uuesti ja uuesti proovinuda end "normaalsesse" rütmi saada. Tulutult! Ükskõik kui vara ma õhtul ka magama ei lähe, hommikul on ikka jube uni. Ja kui ma väga vara lähen magama, ärkan keset ööd ja kui meenub, et appike kui vara mul õnnestus täna magama minna, läheb paugupealt uni ära. Ja kui uni ära läheb, siis vähkre seal voodis nii kaua kui tahad, uni ei tule. Olen igatsenud sellise nupu järele, mida vajutades ma magaks ja teise nupu järlele, mida vajutades läheks uni ära.
Mida ma peaksin tegema siis. Ma arvan et mind on loodud selliseks öölinnuks ja ongi kõik. Ja suure unevajadusega ka. Minule mingist seitsmest-kaheksast tunnist ei piisa. Aga see on juba teine teema tegelikult.

laupäev, jaanuar 14

Nii oligi, et peale sünnipäeva üles tõustes mõtlesin, et olen ikka piripill... Ei saanud aru mis mind nii hellikuks tegi. Aga ärgates säras ka päike taevas ja oli Maibriti sünnipäev - Maibrit meil nüüd kaheksakuune!
Õhtul tulid minu sõbrannad meile sünnipäevadele. Oli väga lõbus ja tore, nagu meil tavaliselt on. Alati on nii palju rääkida, et mõtlesime, et emb-kumb - kas teeme päevakava või anname palli käest kätte edasi, et see kellel pall on, see saab rääkida ja teised kuulavad - muidu räägime läbisegi :) Meil on väga tore neljane sõbrannaskond (nüüd on kolmel lisad ka nii et kokku seitse). Ma ootan alati meie kokkusaamisi sest see teeb kohe tüikiks ajaks tuju heaks ja mis seal salata, suhtlemisvajadus saab ka tükiks ajaks rahuldatud :) Ma iseloomustaksin meie sõbrannaskonda nagu neljatükilist puslet - minu meelest oleme me nii erinevad isiksused ja igalühel on omamoodi sakid aga kokku anname täiusliku pildi. Ennast ma siinkohal iseloomustama ei hakkaks, aga: Krista on meil selline väga ettevõtlik, tegutseja, kaine mõistusega inimene, kelle juttu on alati huvitav kuulata ja naerda saab palju...tal on väga armas kodu, kus on tore külas käia ja sisekujunduse peale on tal annet... ja fotograafia peale ka.... Ja kui on vaja head nõu, siis ma ikka Krista käest küsin...
Ingrid - temas on heas mõttes alles seda lapsepõlve lõbusust ja vaimustust, Ingrid on suur kudumishull nagu minagi (aga tihti me koome teoreetiliselt ehk räägime mida kõike kooks ja kui tore oleks lõngapoes töötada), väga tähelepanelik, ta teeb alati pakendid lahti nii nagu need on ette nähtud ja teab pedantseid üksikasju... Ingrid oli ülikoolis minu pinginaaber ja igasugustest naljakatest juhtumistest kooli ajal on meil palju ühiseid mälestusi. Helena - temas on palju rohkem kui ta välja näitab või räägib ja tema alati kuulab rohkem kui räägib - me lihtsalt räägime nii palju et ta viisaka inimesena ei räägi siis kui teised seda teevad ja "auku" jutus tuleb harva... kuna Helenal veel "lisa" pole siis on ta nüüd sunnitud meie titejuttu kuulama aga eks ta paneb siis kõrva taha:) Helena jaoks on vanasõna - tasa sõuad, kaugele jõuad...
Tegelikult on see iseloomustamine üsna raske töö ja et seda täiuslikult teha ... selleks jääb mul väljendusoskusest vajaka.
Tore oli seegi, et sünnipäevakingiks sain lõnga! Krista ültes, et see on täitsa minu nägu lõng :) Kahjuks on mul liiga palju asju pooleli, et kohe uut lõnga kuduma hakata....aga jubedalt tahaks ja võibolla ma ikka patustan...
"Käsitööst" veel niipalju, et kujundasin täna oma teksapükse rinig. Ostsin Humanast jube lahedad teksad mis täpselt mu ratsasaabastega sobivad aga paraku olid tagataskud liiga kõrgel ja tagumik tundus seega natuke liiga suur. Harutasin siis taskud ära, suurendasin taskuid õmblusvaru arvelt natuke ja tikkisin natuke lillekesi ka. Ma ei tea muidugi kas on hea mõte tagumikule lilli tikkida aga muidu jäin päris rahule. Nüüd on sõrmed hellad sellest teksale tikkimisest.

neljapäev, jaanuar 12

Sünnipäev 11. jaanuar 2006


Taas oli see päev mida ma kogu oma elu alati nii õhinaga oodanud olen. Väiksena ei saanud enne sünnipäeva mitu päeva korralikult magada, alati olin enne sünnipäevalaulu kõpsti üleval nii et pidin teesklema laulu peale üles ärkamist. Mäletan kuidas kooli minnes oli samm nii kerge ja nägu naerul kogu aeg - tundus et kõik näevad ja saavad aru, et mul on täna sünnipäev!
Aga nii nagu jõuludki on oma võlu osaliselt kaotanud, olen rohkem harjunud ka sünnipäevaga - eks neid on nüüdseks rohkem olnud ja aeg läheb hulga kiiremini, seega tuleb ka uus sünnipäev ju varsti jälle. Siiski oli see sünnipäev nagu mingi uue etapi algus. Kogu see sünnipäevavärin oli läinud. Võibolla selle pärast, et Maibrit oli täna vait ainult minu süles ja ma ei saanud sammugi tast eemale minna ilma et ta nutma poleks hakanud, mis tähendas, et kõik söögid tegi ema (kes õnneks mul külas oli) ja eriti ma kellegiga rääkida ei saanud, sest kussutasin last kogu aeg. Ei olnud üldse seda tunnet, et täna olen mina kõige tähtsam, et täna on minu sünnipäev... Ema ütles, et nüüd ongi nii, et kogu aur läheb lapse peale ja ise jääd tahaplaanile.... Aga see on nii kurb, mul on tunne, nagu oleks ma kaotanud midagi mis mulle nii oluline on olnud. Võibolla on see lihtsalt ühe raske päeva põhjustatud enesehaletsus või ma ei tea mis. Äkki tuleb see sünnipäevavärin jälle tagasi. Sest kokkuvõttes oli ju tore - tuli ka ootamatuid külalisi ja tuba oli rahvast täis ja taas kogesin, kui maailma kõige tublim ja kallim ema mul on! Ja kuidas tema on nii hästi hakkama saanud meid õega üksinda kasvatades. Ja mitte iialgi iialgi kurtes... Ja tema on ju tegelikult teinud kõik need lapsepõlvesünnipäevad nii eriliseks - hommikused üleslaulmised, spetsiaalne-ainult-sünnipäeval-tehtav-tort, toredad sünniäevapeod...
Homme tulen kindlasti loen ja kahetsen siin oma halinat, aga tahtsin selle kohe kirja panna, hakkas kergem ka nii.
Toreda "sünnipäevakingi" tegi mulle mu sõbranna, kes kogemata mainis, et leidis mu nime kuskilt konkursivõitjate nimekirjast. Võtsin sügisel ühest ideekonkursist osa ja polnud mingit tagasisidet saanud korraldajatelt. Täna siis selgus (tegelikult olid võitjad juba kaks kuud tagasi teatavaks tehtud) et olin kolme parema seas ja saan autasuks ühe kursuse:) Mul on nii hea meel! Aga naljakas, et keegi pole vaevaks võtnud mulle meili saata... Loodan et kursus juba läbi pole :)

teisipäev, jaanuar 3

Novita Hippy kampsun


Oh seda rõõmu, saan ka vahest harva siin oma käsitööalaseid "saavutusi" esitleda :) Valmis sai, ja üllatavalt kiiresti muide, Novita Hippy kampsun. Ma olen päris rahul ja sellist teistmoodi kampsunit on tore kududa. See kampsunimuster on tegelikult päris populaarne, nii mõneski blogis olen kohanud :) Nobedamad teevad peenemast lõngast:)
Muster

pühapäev, jaanuar 1

The Brownie

Head Uut Aastat!
Ma olen niiiii õnnelik! Sest peale pikki otsinguid leidsin brownie retsepti! Eestimaisest Šokolaadiraamatust :) Sellepärast tegelikult ma selle raamatu ostsingi :) Brownie on minu kõige kõige lemmikum kook! Esimest korda sõin seda õppereisil Ameerikasse. See ongi minu meelest üks ameeriklaste põhikooke. Sõin seda seal igal võimalikul juhul. Eestis sai browniet ainult Waines kohvikus ja ma käisin seal pidevalt selle koogi pärast ja ostsin sealt koju ka. Aga siis käis see neil maha. Siis ma leidsin Stokcmannist mingi pulbri, millest seda teha aga no pulbrist mulle ei meeldi kooki teha. Ja nüüd siis leidsingi Päris retsepti. Ja tegin vana-aastaõhtuks:) See kook meeldib mulle vist sellepärast, et ta on selline taina moodi. Et pole nagu päris ära küpsenud (vist rasvarohkuse tõttu jääb ta selline). Ja minule kui suurele tainasõbrale see kook just maitseb.
Aga tainastest maitseb mulle ülekõige pannkoogi tainas. Vahest tuleb suur pannkoogitaina isu, siis teen endale nats tainast, söön isu täis ja siis ülejäägist küpsetan paar kooki ka. Väga hea on ka kräsupea tainas, aga seda ei saa eriti süüa, muidu ei tule kook välja. Piparkoogi tainas on ka hea. Iga aasta detsembri alguses ostan endale ühe pätsi piparkoogitainast ja söön nii kaua kuni realiseerimisaeg kätte tuleb. Siis viskan ära kui otsas pole. Piparkoogid mulle aga absolulutselt ei maitse. Piparkoogi glasuur on aga superhea, väiksena limpsisin kõik piparkoogid glasuurist puhtaks :) Õnneks pärmitainas mulle eriti ei maitse, see on hea ka, sest kui peaks ootamatult pärmitainaisu tulema, siis võtaks selle tegemine ju nii palju aega.
Ok. Ega ma pole tegelikult mingi veidrik :) Mul on litsalt veidrad isud. Seetõttu ei saanud ma öelda, et kui rasedaks jäin, siis tekkisid veidrad isud. Selles mõttes olen ma kogu aeg rase :)

Kolme šokolaadi brownie

200 g võid
200 g tumedat šokolaadi
1,5 dl jahu
1 dl kakaopulbrit
50 g valget šokolaadi
50 g piimašokolaadi
3 muna
3 dl suhkrut

Šokolaad sulata võiga. Jahu sega kakaoga. Munad suhkruga vahtu. Valge šokolaad ja piimašokolaad tükeldada. Veidi jahtunud šokolaadisegu valdada munavahu hulka. Sinna sõelu ka jahu-kakao segu. Lõpuks sega sinna ka šokolaaditükid. Valada tainas neljakandilisse vormi (mitte väga suurde) ja küpsetada 160 c juures pool tundi. Jahtuda lasta.