MY ENGLISH BLOG

reede, märts 31

Kursus





Alustuseks ütleks, et viimasest sissekandest alates on nii põnevaid asju juhtunud ja huvitavates kohtades käidud ja nii palju inspiratsiooni saadud, et ei teagi kohe, mida kirjutada ja kuidas, et segapudru ei tuleks.

Kõige põhilisem asi oli kursus. Auhinnaks saadud disainikursus Soomes. Toimus reede-laupäev-pühapäev Turus. Kursuse idee oli selles, et ka oma esimese elu ära elanud asjadest saab igasugu lahedaid asju teha. Et on vaja ainult ideed. Kursuse läbiviijateks olid kolm kunstnikku, kes tutvustasid erinevaid disainereid, kes kasutavad oma kunsti loomisel vana kola. Kaks kunstikku kuulusid Secco tiimi. Seejärel pidime oma aju rüdama ja välja mõtlema võimalikult palju asju, mida meile kätte antud vanadest asjadest teha. Näiteks anti meie grupikesele vana king ja siis me mõtlesime umbes kümme asja, mida sellest kingast saaks teha. Lõpuks lasti meid ka töökodadesse, et me saaksime oma tekkinud inspiratsioonipuhangul vallanduda lasta. Valida oli, kas minna tekstiilikotta, kus olid kangasteljed ja õmblusmasinad või siis nn puutöökotta. Ma muidugi valisin puutöökoja, sest õmmelda saan ju kodus ka. Ausalt öeldes kujunes see puutöökojas askeldamine ünsa väljakutusuvaks, sest kui ma ei tea eesti keeleski tööriistade nimetusi, kuidas ma saan siis ainult soome keelt valdavale meistrile selgeks teha, millist tööriista mul parasjagu vaja on. Ma pole peale haamri ja mingi näpitsate moodi asjade kungi ühtegi taolist tööriista käes hoidnud, nii et kuskile sae juurde uisapäisa ikka ise ei tormanud. Õnneks Maibrit otsutas just õigel hetkel lõunauinakut teha, nii et Andres sai mulle appi tulla ja selgitas põhilisi töövõtteid ja andis mõne hea vihje.

Et kus see Andres sinna sai? Kuna Maibrit on veel ikka tissilaps, siis arusaadavalt ma ei saanud ilma temata kursusele minna. Algul ma arvasin, et ma ei lähegi sinna, aga Andres ütles, et ma pean minema ja ta võtab puhkust ja tuleb sinna Maibritti hoidma. Nii et siis kui mina puurisin ja saagisin, jalutasid nemad rõõmsalt mööda Turu linna ja hängisid hostelis. Hängimise käigus tutvus Andres pea kõikide hostelikülastajatega. Ühed külalised olid isegi eestlased, töömehed, kes ehtiavad Turus maailma suurimat laeva. Kas ei kõla suursuguselt! Ja see laev peab kolme nädala pärast valmis saama. Käisime isegi oma silmaga vaatamas seda uhkust. Freedom of the Seas.

Kursus oli üliinspireeriv ja ülilahe. Mina tegin muidu postkasti, aga kuna pilt on Andrese arvutis ja Andrest hetkel njetu, siis ma pean täna ainult jutuga piirduma. Ja nüüd ei raatsi ma üldse mitte midagi ära visata!


Pildid: Mina saagimas ja värvimas ja lõpuks oma postkastiga. Kuna aega oli suhteliselt vähe, siis mingit väga suurt tööd ei tasunud ette võtta. Neile soomlastele meeldib väga tihti teha pikki kohvipause ja lõunaks oli suisa kaks tundi varutud! Mina oleks tegelikult hea meelega lausa hilisõhtuni seal töötoas meisterdanud. Sest sellist hästi varustatud töötuba ju nii kergelt ei leia! Vaadake kui vinge värvimise süsteem seal oli! Pane aga värv topsikusse ja muudkui pihusta!
Postkasti tegin vanast prügikastist ja kastrulikaantest. See on selline suvekodu postkast. Algul ma mõtlesin, et need tööd jäävad sinna aga hiljem selgus, et ikka igaüks saab oma töö endale. Oleks ma seda teadnud, oleks ma "Mail" asemel "Post" kirjutanud. "Posti" küll ei tahtnud kirjutada. Ja siis ühel pildil on see tulevane Kariibi mere uhkus.

kolmapäev, märts 22

Tore päev



Täna oli tore päev, sest minu kallid sõbrannad käisid külas. Tänu Krista aktiivsusele saime jälle kokku. Helena tegi kooki ka ja. Tal on nüüd torditegemise tuhin peal, sest ta võitis Krista algatatud torditegemisvõislusel esimese auhinnalise koha (auhinda pole ta veel küll kätte saanud). Niisiis sõime kooki ja teist kooki ja jõime smuutit. Ja jutustasime. Ja üritasime lastest pilti teha. Mis on peaaegu et võimatu. Eraldi saab küll neist pilti teha, aga katsu sa nad ühe pildi peale saada. Ammu on möödas see aeg, kus nad ilusti kõrvuti selja peal maas rivis lebavad. Täna käis asi nii, et selleks, et lapsed üleüldse oleks nõus paar sekundit kõrvuti istuma, tuli neile teleka- ja makipuldid kätte anda ja siis kõik emmed kiljusid ja plaksutasid käsi, et lapsed kõik ilusasti kaamerasse vaataksid. Muidu tekitati mingi suur lastehunnik, sest ühel oli vaja teise varbaid kätte saada ja kolmandal esimese käest midagi võtta jne.
Maibrit oli täna ka haruldaselt eeskujulik laps ja Krista arvas, et ma mõtlen ise välja, et ta vahel virra virra terve päeva on. Et tema näeb ainult muster-last. Ja siis kui issi õhtul koju tuleb, siis on meil ka alati musterlaps.
Lahe on veel see, et Maibrit õppis eile daa-daa lehvitama. (või on see taa-taa?)
Täna tundsin tegelikult ka iseenda üle heameelt. Nimelt sõidame neljapäeva õhtul Soome ja mul oli vaja Soome ja Turu kaarti. Kunagi, umbes kuus aastat tagasi, käisime Soomes ja Turus ja mul pidid need kaardid kuskil olema. Aga tavaliselt on nii, et kuigi ma tean, et mul nii üks kui teine asi olemas on, ei leia ma kunagi oma asju üles. Sest asjad ei ole oma koha peal või üldse mingi loogilise koha peal. Täna aga läksin esimese karbi juurde, lugesin sealt pealt, et "reisi asjad", võtsin karbi lahti ja karbist Turu kaardi, mille ma kuus aastat tagasi sinna olin pannud. Vot selline harukordne juhus. Küll ma võin ikka vahel korralik inimene olla! :)

laupäev, märts 18

Rubriik: enesehaletsus

Tuju on täitsa miinuses. Tõenäoliselt sellepärast, et minu hea laps on juba kaks päeva muudkui virisenud. Ma ei saa aru mida ta tahab. Hammas? Valu? Ja mul ei lase ta ka midagi teha. Andres läks ka eile hommikul Pärnusse tööle ja tuli alles täna õhtul tagasi. Nii see elu meil praegu käib. Läksin siis kohe välja, et natukenegi hingata ja rahuneda. Aga ikkagi pole hea tuju, sest tunnen ennast täitsa saamatu emana. Mulle näib, et kõik teised noored emad on nii rahulikud ja vastupidavad. Ei lähe närvi kui laps nutab. Et neil on kogu aeg põrandad pestud ja toad tuulutatud ja söök valmis. Ei virise ega kurda. Et kõik läheb neil lenneldes. Ainult mina olen selline hädapätakas.
Tegelikult mul on selline tunne, et Maibriti sünniga algas ka minu enda valulik täiskasvanuks saamine. Omandan selliseid oskusi-omadusi nagu vastutustunne, järjepidevus, rahu säilitamine, mitte virisemine, aja planeerimine, aja ratsionaalne kasutamine jne.
Vahel on küll selline tunne, et tahaks minema jalutada. Aga ei saa ja ega päriselt ei taha ka. Päriselt on ju ikka kõik väga hästi ja kui on head päevad, siis mõtlen, et miks mulle on nii palju antud. Et kuidas ma seda küll väärin.
Ainuke asi, mida tegelikult vajan ongi oskus tulla toime halvemate päevadega.

neljapäev, märts 16

Kinoelamusi

Tükk aega pole saanud kinos käia ja nüüd siis kohe ülepäeviti...
Üleeile käisin (üksinda, sest Andres hoidis Maibriti) vaatamas "Nagu noateral". Tore film oli ja näitlejad superandekad. Aga hinge ei jäänud kriipima, mis minu jaoks on üheks hea filmi kriteeriumiks. Vaatasin seda filmi ja mõtlesin, et ajast aega on inimestel (mehel-naisel) ikka samad probleemid. Mees üritab palju tööd teha ja pere eest hoolitseda, mille tõttu teda kodus pole ja kui lõpuks siis koju jõuab, hakkab naine virisema. Ja ega naiselgi ju kerge pole. Mõlemal on oma õigus. Aga koostööd ei ole. Tahaks ise kohe parem olla aga ei tea kas õnnestub.
Palju suurem elamus oli "Brokebacki mägi". Eitea kas selle pärast, et ma juhutusin kunagi selle filmi tegemisest saadet nägema ja kuulsin tegijate kommentaare või mõnel muul põhjusel, aga see, et tegu oli kahe mehe ja mitte mehe-naise vahelise suhtega, ei omanud minu jaoks mingit tähtsust. Lugu oli armastusest, igatsusest ja paratamatusega leppimisest ja mitte leppimisest. Näitlejatöö oli suurepärane, osatäitjate valik suurepärane, imeilusad looduspildid, imeilus muusika.... Ja kriibib.... Ja kurb on ka. Ja tahaks veel üks kord näha...
Love is a force of nature.

neljapäev, märts 9

Andrese kampsun


Täna on põhjust fanfaari puhuda - Andrese kampsun sai valmis. Esimene. Kunagi varem pole ma seda riski võtnud, et hakkan mehele kampsunit kuduma. Sest juba üsna meie tutvuse alguses rääkis Andres mulle loo, kuidas tema ema oli kudunud tema isale kampsuni ja siis isale ei meeldinud ja siis ema vihastas ja üheropsuga! harutas kampsuni sealsamas üles. Nii et kui ma vahel küsisin, et ega ta juhuslikult ei taha, et ma tallegi midagi kooks, siis vastas ta alati väga ebalevalt ja pigem-ei. Mehele on kodurahu olulisem kui kamsun. Loogiline.
Aga siis käis mu ema Saksamaal ja tõi mulle lisaks naiste Verenale, mida ma palusin, omaalgatuslikult ka meeste-Verena. Et koo Andresele ka ikka midagi! Ema on mul tuntud selle poolest, et hellitab kõik mehed ära (õmbleb ja koob neile kogu aeg, teeb iga päev kolm korda korralikult süüa jne) ja pärast siis on hädas nendega. Sest heaga harjub ju nii kergelt ära, eks.
Ühesõnaga, kui ma niisama muuseas ütlesin Andresele, et vali endale ajakirjast üks kampsun, siis ta täiesti vastu ootusi sirviski ajakirja mõtlikult läbi ja osutas sõrmega vaid ühele kampsunile. Nii ma siis tegingi absoluutselt täpselt sellise kampsuni nagu ajakirjas oli. Nii et ei mingit loomingut. Mina olin lihtsalt kuduja rollis. Väike hiinlane, nagu mu mees selle peale ütles. Aga kamsuni üle on tal väga hea meel ja homme läheb kampsun koos mehega Soome suusatama, mille tarbeks tegelikult ta nüüd ruttu-ruttu valmis saigi tehtud. Sest alustatud, nagu ma siit blogist järele vaatasin, sai seda juba oktoobris. Lõngaks oli Bergere de France "Irland", kahekordsena. Kulus seda tohutul hulgal, nii et ma käisin isegi neli korda seda juurde ostmas ja palju siis kokkuvõtteks ka kulus, ma küll ei tea.

neljapäev, märts 2

Õhtupoolik õega

Täna käisin õega kohvikus. Võib tunduda, et no ja siis.... Aga ma pole temaga nii ammu kohvikus käinud. Sest õde on ühtlasi ka mu naabrinaine, nii et tavaliselt jutustame ja teetame minu või tema juures. Ja selleks on vaja siis ainult üle väikse esiku minna.
Tänane kohvikuskäik tuli väga spontaanselt. Ma olin parasjagu Kaubamajas ema peikale sünnipäevakingitust ostmas, kui mõtlesin, et peaks õekesega natuke juttu puhuma. Käisime Spiritis. Õde teab mul igasugu poppe kohti muidu ma käiks ikka ja ainult Novellis vist sest see on kuidagi mugava koha peal. Spirit on nii ilus! Ja creme brulee on seal väga hea (Elsa, tasub proovida, see on selline vaarikasorbee pallikesega :) ). Ja sushi ka. Ma muidugi ei saa öelda, et sushi seal parem on kui kuskil mujal, kuna ma pole Eestis kuskil kunagi sushit söönud :) Nüüd on mul uus lemmikkoht.

Ja Kaubamajast ostsin peale ema peika kingituse ka Cernitit. Sest vaatasin kui lahedaid asju Mann sellest voolimismassist teeb ja mõtlesin ka siis nats katsetada. Ma küll ei hellita lootust, et mul midagi nii ilusat tuleb, aga tahaks ikka proovida.

Nüüd ma pean kuduma minema. Mul oli meeles küll, et Andres läheb järgmisel nädalal Soome suusatama, aga mul ei tulnud nagu mõttessegi, et ta tahaks oma kampsunit, mis hetkel on pooleli, selga panna. Terve talve olen kudunud vahelduva eduga aga nüüd pean ära lõpetama. Sest mul hakkab juba kerge tüdimus tulema sellest asjast. Kaua võib siis ühte asja kududa?

kolmapäev, märts 1

Vastlapäev



Öeldakse, et kõige paremad asjad elus on tasuta. Nagu ka tänane suurepäerane vastlailm. Kingitus kõigile.
Meie pere sai mäele alles kell kümme õhtul..... Sest siis kui Andres koju jõudis, hakkasime alles sööma, siis riidesse panema, siis läksime kelku otsima, sest meie oma on maal. Kõigepealt pidime laenama, aga kohapeal selgus, et tegu on hoopis titekelguga, aga me tahtsime ikka ise alla lasta, Maibrit on iseseisvaks kelgutamiseks ikka nats väike veel. Siis käisime läheduses asuvas poes - kelgud otsas. Siis bensukas ka muidugi polnud. Lõpuks saime supermarketist. Siis läksime mäge otsima. Optimistlikult suundusime Lauluväljakule. Peale seda kui olime suutnud auto kusikile suruda ja mäeni kõmpida selgus, et me pole üldse mitte ainukesed, kes veel nii hilja kelgutada tahavad. Mägi oli täis noori, osad purjus, osad kained, nii mitmelgi olid käes viinapudelid, järjekord (vist sai ükshaaval ainult alla lasta) oli väravateni.... ühesõnaga, see möll peletas meid kohe minema. Aru ma ei saa, miks kelgutamiseks on vaja viina juua. Minu meelest mõjub kelgutamine niigi meeli ülendavalt. Täitsa vastik oli neid viinapudeleid vaadata. Aga noh, oma viga, et normaalsel ajal ei oska kelgutama minna.
Siis läksime ühe minu juhatatud mäeni aga selgus, et see pole üldse nii mägi kui ma arvasin. Üsna tasase maa moodi oli teine... Lõpuks läksime Andrese lapsepõlve kelgutamiskohta, Iru mäele. Sest kuulsad Mustaka mäed jäävad täitsa teise linna otsa ja meie tibi juba niigi protesteeris. Lõpuks saime ka kelgutada! Mis oli nii lahe! Kui mu ema saab homme last hoida, siis me läheme Andresega homme ka kelgutama! No lihtsalt nii super on:)
Sellel aastal mängisin kohe korralikku pereema. Küpsetasin esimest korda elus vastlakukleid. Vaatamata sellele, et tainas ei tahtnud kuidagi kerkida, tulid lõpuks üsna head. Koukisin natuke saia sisu välja, panin sinna martsipani ja siis vahukoort. Postimehes oli selline retsept. Hernesupi materjali mul kodus polnud ja kuna ma olen nii arakene autojuht, et sellise ilmaga eriti nagu sõitma ei kipu, siis ei saanud ka poodi minna ja seepärast tegin hoopis mulgiputru. Mis ka sobib ju vastlapäevaks.