MY ENGLISH BLOG

kolmapäev, jaanuar 31

Mina küll baleriiniks ei tahtnud saada

Kui ma olin väike, siis ei tahtnud ma saada ei baleriiniks, õpetajaks, näitlejaks ega kosmonaudiks. Mina tahtsin kassiiriks saada. Või siis äärmisel juhul vorsti-juustuleti müüjaks.
Iga kord kui ma poes käisin, vaatasin lummatult kassiiri, kes kibekiirelt nuppe vajutas ning unistasin, et saaks kas või natukenegi tema asemel olla. Mulle nii tohutult meeldis see kassaaparaadi ragin, see kuidas rahasahtel lõpuks suure hooga avanes ning kuidas kassiir osavalt rublade-lahtrite klambreid üles tõstis ning kopikaid sahtlist libistas. Erinevatel kassiridel olid erievad töövõtted, mõni tippis hoogsalt nuppe sisse, mõni aga sujuvalt, kasutades pöialt rublade ning teisi sõrmi kopikate sisselöömiseks. Kuna mul aga ühtegi tuttavat kassiiri polnud, kes mul ennast asendada oleks lubanud, siis mõtlesin ma kodus ise kassiiri-mänge välja. Kassaaparaadina kasutasin seda assortii kommikarbi plastikresti, kus need kommipesad sees on. Pöörasin resti testpidi ja toksisin neid pesasid sisse, siis jälle tagusin kumeraks tagasi ja hakkas otsast peale. Vanaema õpetas mulle ka arvelauda kasutama ja vahel lõin sellega arveid kokku aga see polnud ikka see.
Teine asi, mis mind kohutavalt köitis, oli pakkimine. Mulle nii meeldis vaadata, kuidas müüjad osavalt juustu ja vorsti kiirete liigutustega pakkisid. Panid aga vorstijupi diagonaalselt paberile ja keerasid, siis hops üks nurk sisse, siis teine, siis kirjutati pastakaga hind paberi nurgale ja juba oligi järgmise ostja kord. Eriti imestasin, kuidas kommileti müüjad oskasid ühe liigutusega selliseid tuutusid teha, mis laiali ei lagununenud. Kuna minu vanaema töötas juurviljapoes pakkijana, siis oli mul kodus pakkepaberit vabalt saada ja ma mängisin siis pakkijat nii, et pakkisin kõik oma mänguasjad ära, siis "müüsin" need emale, siis harutasin jälle lahti ja otsast peale. Sest vanaema tööjuures ma oma pakkimiskirge ei saanud rahuldada - juurviljapoes pakiti kartulid jõupaberist kotti ja mandariinid plastikaatkotti ja oligi kõik. Aga mina tahtsin nii pakkida, nagu juustu ja vorsti pakitakse. Mingil hetkel sain ka stabiilse tuutu keeramise nipi selgeks ja siis lisandus ka tuutudesse pakkimine.
Nüüd käin poes ja vaatan kui igav seal on. Ainult suisukala ja latiga ostetav suitsuvorst pakitakse mõnusalt paberisse, ülejäänud läheb kõik kilekotti või plastikalusele. Ja kassaaparaat vaid piiksub haledalt. Ei minit mõnusat raginat ega nuppude toksimist.
Siiski, kui ma kuskil näeksin mõnda avalikult seisvat vanamoodsat kassaaparaati, siis ma läheks praegugi ja toksiks mõnu pärast natuke. Ja kui ma näiteks kaubamajast mõne õrna nõu ostan, ja seda siis kassas paberisse hakatakse pakkima, on mul alati suur kihk öelda, et "Lubage, ma ise".

laupäev, jaanuar 27

Tervitused maalt


Tere! Me oleme maal!!! Ma olen nii elevil selle pärast et paneks kohe iga lause lõppu hüüumärgi:)
Juba ammu andsin Andresele lubaduse, et kui lumi tuleb maha, siis me tuleme temaga koos maale. Muidu ta käib üksinda vahest, võsa lõikamas ja metsas jalutamas. Õnneks olid meil seekord abilised, kes käisid päev varem kütmas, muidu oleks see tulemine natuke keeruline olnud. Tavaliselt takerdubki see meie talvine maaletulek minu pessimismi taha. Eelmisel aastal Maibrit ju veel talvel ei kõndinud ja siis ma hädaldasin, et mina ei saa sellisesse külma kohta roomava titega tulla. Aga nüüd on Maibrit meil suur tüdruk juba ja takistusi polnud.Me oleme kogu ajaloo jooksul alles teist korda talvel maal. Eelmisel korral tulime maale ja kus siis alles hakkas lund sadama ja tuiskama! Kui me pidime hakkama tagasi linna minema, siis oli Läänemaa teedel kehtestatud eriolukord ja traktor tõmbas meid suurele teele. Ega see teede olukord eilegi väga kiita polnud, kohati olid täitsa hanged tee peal aga saime ikka tuldud. Nii võib varsti meie maalkäikude järgi ilma ennustama hakata:)Ja siin maal on ikka tõesti mõnus! Toas on soe, ahi köeb, igasusugust head ja paremat on söögiks, õues on suured hanged... Väga-väga mõnus on olla! Ja kõige suurem uuendus - meil on nüüd siin internet! Hilissügisel pandi, oli selline valla projekt. Ja kuna ma olen internetist ikka üsna sõltuvuses, siis teeb see mulle muidugi suurt rõõmu.
Siiski tundub mulle, et kõige õnnelikum on maaletuleku üle Andres. Ta saab jälle metsas käia ja oma kraave mõõta, mida ta plaanib süvendama hakata ja üldse igasugu plaane teha. Siin maal on ta nagu päris Vargamäe Andres kohe. Ainult et minule ta kõrgeid laudu ukse ette ei pane, millest üle peab astuma. Vastupidi, ta püüab mu elu siin väga mugavaks teha, et ma ikka tahaks maale tulla ja siin olla.
Ja seda pole vaja vist öelda, et lund on tohutult. Maibrit ei saa üldse õues kõndida ja mind ajab ka võhmale. Aga suurtest akendest on ka tore seda talve vaadata. Idüllist on veel puudu värsked kuklid, aga ehk ma teen neid siis järgmisel korral. Plaan on varsti jälle siia tulla. Sest siin on lihtsalt nii mõnus. Ja ei taha küll klišeetada, aga tõepoolest kulgeb aeg ja olemine maal ikka hoopis teistmoodi.

esmaspäev, jaanuar 22

Armastus päästab maailma

Eelmisel aastal olin ma lummatud Inese laulust "Iseendale". See lummab mind siiani. Selliseid lugusid on väga vähe, mis tõesti pisarad silma toovad. Nüüd on jälle üks sündinud. Vaiko Eplik ja Eliit "Armastus päästab maailma", see Elisa reklaamilugu. Jälle ma kuulan ja nutan. Ja kuidagi väga kerge ja hea hakkab. Ma olen väga liigutatud ja tunnen rõõmu, et on inimesi, kes oskavad sellist ilu luua. Äitäh neile.

täna öösel keegi sinust just näeb und
täna öösel keegi kondab sinu unes
vaid sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes, et kuhu sa jääd?
kuhu sa jääd?
vaid sinu jaoks on kuskil keegi hea.

täna öösel keegi kuskil otsib sind, kuid ei leia
sinu silmi, sinu lõhn ja sinu hääl
et sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes, et kuhu sa jääd?
kuhu sa jääd?
vaid sinu jaoks on kuskil keegi hea.

vaid sinu jaoks on kuskil keegi mõeldes, et kuhu sa jääd, et kuhu sa jääd?
et sinu jaoks on kuskil keegi, keegi hea.
keegi hea, keegi hea.

PS.
Kui ma kunagi ammu-ammu igatsesin enda kõrvale sellist inimest, nagu mul praegu Andres on, aga lootusetus tuli peale ja mõtlesin, et kuidas ma ta küll üles leiaks ja vahel lausa kahtlus, et kas selline inimene üldse olemas on, siis ma kujutasin tuju parandamiseks ette täpselt nii, et ta on tegelikult olemas, kuskil seal ja otsib mind ja igatseb nii nagu minagi ja läks kohe kergemaks.

teisipäev, jaanuar 16

Peod peetud, aeg käsitööks

Selleks korraks on siis nüüd kõik peod peetud. Viie nädala jooksul neli pidu - väsitab täitsa ära kohe... Praegu on selline pingevaba tunne, et midagi ei pea tegema kui ei taha ja võib niisama lebotada. Ei pea ühtegi menüüd koostama ega poest suuri kotte koju vedama. Iseenesest mulle meeldib väga kui külalised käivad ja meeldib ka vaaritada aga mitte nii tihti. Ja esimest korda ma ei tea mis aja jooksul vikasime me kuuse välja kolmekuningapäeval, nagu korralikud kristlased.
Viimasel ajal olen väga kudumise lainel - mitte et ma siis nüüd nii palju kooks aga kogu aeg mõtlen, mida ja millest kududa. Kahjuks ei laeku minu postkasti viimasel ajal enam kudumisajakirju - ei Novitat, ei Vogue Knittingut... mis sest et tellitud need on. Hakkasin Novita Tennesseest kampsunit kuduma aga harutasin kõik üles. Sest ma ei oska seda lõnga kududa - jääb kuidagi hõre ja ebaühtlane, mis sest, et vardad võtsin soovitatust number väiksemad. Võibolla oli ka probleem selles, et hakkasin esi- ja seljatükke koos tegema ja see asi läks nii raskeks käes hoida, et seetõttu ei tulnud ühtlane kude. Edaspidi jään ikka tükkide kokkuõmblemise juurde - väiksemat tükki on kergem kududa. Võibolla siis lasteasjade puhul võib ilma õmblusteta kudumist proovida.
Nüüd otsustasin siis mustast Novita Jasminist Forecast kampsunit kuduma hakata. See kooskudumise blog annab ka palju tuhinat juurde. Siiski ma end sinna kooskudujaks pole pakkunud, sest teadagi olen ma üliaeglane kuduja. Seda kampsunit on põnev teha - alustada tuleb kudumist kaelaaugust, lisaks pakub palmikute-nuppude kudumine kerget väljakutset. Eks siis vaatame, mis sellest asjast saab, praegu olen ikka väga alguses alles. Starsky on ka hinge peal... aga ikka üks asi korraga... või siis paar.... või kolm...

pühapäev, jaanuar 7

Karupüksid

Täna sain valmis Maibriti karupüksid. Väga hea tunne on, sest nüüd on mul lõpuks kogu komplekt - müts, sall, kindad, karupüksid- koos, nii nagu plaanitud. Kuna ma olen väga aeglane kuduja, siis võttis valmimine tükk aega, jõulukinkide tegu tuli ka vahepeale. Mul on nüüd nendest värvidest ja lõngast täitsa küllastus, samuti otste peitmisest :)
Karupüksid tegin ema juhiste järgi. Kudusin kaks toru, otsast kudusin ringi lahti. Kahe jala vahele kudusin ruudukujulise lapi. Kuna mul karupükste kudumise kogemus puudub, siis tulid need esimesed ikka nati mitte nii, nagu plaanitud aga mitte ka nii hullud, et harutama peaks. Vahetükk oleks pidanud olema väiksem ja pükste "kehaosa" pikem. Nüüd võib Maibrit siis palitu ja seelikuga käia, kartmata külmetumist - karupüksid said paksud ja soojad.
Järgmiseks plaanin endale suvekampsunit kuduma hakata. Valge Novita Tennessee on juba eelmisel suvel valmis ostetud. Iseendale kudumisega on aga alati probleem. Ühest küljest tahaks kududa midagi sellist, mida oleks põnev teha. Teisest küljest peaks aga tegema sellise, nagu mul vaja oleks ja mida ma ka kannaks ning mis sobiks minu teiste riietega. Sellistele kriteeriumidele vastav kampsun on aga tavaliselt igav kududa... Siiski on iga uue asja kudumsega alati tore algust teha - idee on värske, lõng on uus, tüdimust pole veel peale tulnud.

laupäev, jaanuar 6

Natuke teistmoodi päev

Täna oli selline kummaline päev - asjad olid teistmoodi kui tavaliselt ja inimesed käitusid ootamatult.
Kõigepealt ärkas Maibrit üles kell pool viis hommikul. Nimelt haukus üks koer õues ja Maibrit, kes alati koera haukumise või lihtsalt koera nägemise peale haukuma hakkab, hakkas läbi une haukuma ja ajas ennast nii üles. Poolteist tundi üritasin teda magama saada, aga tulutult. Tõusime siis kell kuus üles, mina, by the way, polnud veel magada saanudki selleks ajaks, sest mul on päevakava sassis. Kui ma kell üheksa arsti juurest koju jõudsin, oli Maibrit juba uuesti magama läinud ja ma ühinesin temaga. Tõusime kell üks ja ma olin täitsa segaduses, mida talle süüa teha. Sest putru oli ta ju kell kuus juba söönud, samas tundus nagu hommik veel olevat. Hakkasin siis kohe hommikumantlis lõunat tegema.
Kui me parasjagu teist lõunauinakut tegime, helistati mulle ja vabastati mind pea kuu aega piinanud murest. Imelik on kohe olla nüüd. Selline tunne, et täna algas uus aasta...
Õhtul pidin minema kingsepa juurde ja poodi. Parkisin oma auto natuke liiga ligidale teisele autole ja kuigi ma püüdsin väga ettevaatlikult ennast uksest välja vingerdada, läks mu autouks vist siiski natuke vastu kõrvalolevat autot. Igatahes nii vaikselt, et mina seda küll tähele ei pannud. Juhuslikult tulid just autoomanikud tagasi ja ma sain väga tigeda noomituse osaliseks "Teie autouks läks vastu meie autot!!!". Kusjuures õiendaja oli noor naine ning minu meelest tema mees tegi väga ruttu et autosse saada, vist oli piinlik oma naise pärast. Küllap ta hiljem siis seletas talle, et kui autol on selline plastikriba küljepeal, mis iganes ta nimi ka poleks, nagu nende autol oli, siis on nende autoke ilusti kaitstud teiste autode uksepuudutusest. Noh, võibolla oli sellel naisukesel täna väga paha päev... Ma tundsin ennast tõelise ülbik-autojuhina, kuigi ma tavaliselt püüan liikluses eriti viisakas olla ja tavaliselt pargin ka ikka mõistlikult.
Kui ma kingsepa juurde läksin, et Andrese uutele kingadele pooltallad lasta panna, siis kingade hinnasilti nähes õhkas muidu väga vähese jutuga kingsepp, et "päriselt olid ka nii odavad või?!". Ma viisin ta siis kurssi hetkel poodides käimasolevate allahindluskampaaniatega. Minu jaoks oli selline teemaarendus kingsepaga üsna ootamatu ja naljakas :) Sest ta on tõesti äärmiselt vähese jutuga aga selle eest kuldsete kätega noor mees.
Peale seda suundusin Reserved poodi, kus mulle langes osaks väga personaalne teenindus. Poemüüja käis pidevalt minu juures ja rääkis, et vot seda asja on meil veel seda ja seda värvi ja et kas ma toon teile. Ja siis kui ma proovikabiinis olin, tuli kardina taha ja ütles, et kuidas teile sobib ja kui midagi on vaja siis ma olen kohe siinsamas.... Mul hakkas natuke imelik kohe. See oli siiski Reserved mitte Boss või Calvin Klein. Pealegi eile, kui ma kaks minutit enne üheksat Zara sabas seisin, siis müüja hüüdis enne igat klienti nõudlikult "Järgmine!" ning nutserdas ostu kibekiirelt kilekotti. Ta liigutas ennast superkiiresti, aga sellise tormamise peale tekkis küll natuke tunne, et "palun vabandust et ma teid tülitan" :) Ma olen täheldanud seaduspärasust, et mida suurem allahindlus või soodsam pood, seda ülbemad müüjad... välja arvatud muidugi Lasnamäe Centrumi Reserved, kus ka, muide oli allahindlus :)
Ma arvan, et tänasest mitmekülgsest sotsialiseerumisest jätkub kohe mitmeks päevaks ja võib rahulikult kodus istuda ilma kuhugi kibelemata. Pealegi saan ma nüüd kohe vabamalt hingata :)

reede, jaanuar 5

Puhkus/Holiday

Täna käisime kinos "Puhkust"/"Holiday" vaatamas. Ausalt öeldes ma läksin kinno natuke üleolevalt, arvates täpselt teadvat, millise filmiga tegu. Aga ma panin täitsa mööda. See film oli lihtsalt nii soe ja rõõmus ja mõnus ja ilus ja naljakas ja kurb ja ..... no väga sobilik mulle praegu... Ma tundsin end kohe rõõmsa ja muretuna ning kergem hakkas. Vahel võib kino ikka imesid teha. Väga paljud on seda filmi ka kiitnud aga linkida ma ei saa, sest blogger ei lase mind blogidele ligi. Ja Andresele ka väga meeldis, muide, nii et pole mingi ainult-naistele-film. Mulle väga meeldisid ka filmi-kodud ja kostüümid. Ja Kate Winslet oli ka tasemel. Olid helged kaks tundi.