MY ENGLISH BLOG

neljapäev, mai 31

Sander


28. mail kell 1.24 sündis meile Sander. Pikkust 53 cm ja kaalu 3824 g. Nüüd on küll raske midagi edasi kirjutada, kõik tundub liiga argine.... aga siiski... Sanderi nimi oli juba siis olemas, kui ma Maibritti ootasin. Nimes on kõik samad tähed, mis Andrese nimeski, ainult teises järjekorras. Pealegi oli minu vanaisa nimi Aleksander, mis on ju peaaegu sama.
Aga naistejuttu ka. Vaatamata sellele, et tegu oli teise sünnitusega, ei saa öelda, et see oluliselt kergem oleks olnud. 27. mail kell 5 hommikul hakkasid valud, mis kord tulid, kord läksid, terve päev oli selline ootamine. Lõpuks läksime poole üheksaks õhtul ka sünnitusmajja ja õnneks liigitati mind sünnitajate kategooriasse ning tagasi ei saadetud. Seega märgiti sünnituse ajaks 20 tundi, aga õnneks olin sellest enamuse ajast kodus ja jalutamas. Sünnituse juurde olime palunud ka ämmaemand Merja, kes ka Maibritti vastu võttis. Ta on lihtsalt maailma parim ämmaemand ja minusugusel hellikul on ikka vaja ühte rahulikku ja toetavat inimest sünnituse juurde. Andresest oli loomulikult ka väga suur tugi, ma ei kujuta ette, et ma peaks ilma temata sünnitama... kelle kätt siis pigistada?
Aga iseenesest läks kõik hästi ja ilma komplikatsioonideta kuni päevani, mil me pidime koju minema. Siis ma avastasin, et Sandril on palavik ja loomulikult jäi kojumineku plaan katki. Esialgu olin ma ikka väga ära ehmatanud ning paanikas, kui kuulsin lastearstilt sõnu "uuringud", "intensiivpalat" ja muid meditsiinilisi termineid. Peale seda, kui aga sai teatud ports analüüse tehtud ja asi selgemaks, rahunesin maha. Selgus, et Sander oli kuskilt, tõenäoliselt sünnitamise käigus, saanud infektsiooni. Nüüd oleme ikka veel siin haiglas ja Sander peab läbi tegema antibiootikumikuuri. Osad analüüsi tulemused on veel saabumata, aga loodame, et kõik läheb hästi. Vähemalt oli lastearst optimistlik ja rääkis esmaspäevasest kojusaamisest.
Ja nii, nagu kõik teisedki emad, ütlen taas ka mina, et vaatamata sellele, et ma juba teist korda lubasin endale, et ma mitte iialgi enam sünnitada ei tahaks, mõtlen ma juba nüüd, et ah, mis ta siis ikka ära ei ole. Sest see armas, pisike, nohsev ja imeliselt lõhnav väike tegelane kaalub üles kõik need taluvuse piiril olevad valud. Maailmas pole lihtsalt imelisemat tunnet kui see, mis valdab sind siis, kui kõik see valu ja vaev on möödas ja sa lebad oma pisikese ilmaime kõrval ja vaatamata sellele, et oled surmväsinud, ei saa sa magada, sest võimatu on silmi kinni panna ja mitte oma last vaadata.

kolmapäev, mai 16

Käsitöö ülevaatus

Kuna mai keskpaik on meie perel väga-väga kiire aeg - 11. mail on minu ema sünnipäev, 12. mail on Maibriti sünnipäev ja Andrese ema sünnipäev, kohe järgi on ka emadepäev - siis pole olnud aega blogidagi. Siiski olen tähtpäevade tarvis nobedalt sõrmi liigutanud ja valminud on nii mõnigi asi.
Emale tegin sünnipäevaks pitspluusikese. Ikka ma imestan nende ajakirjades antud suuruste üle. Ma tegin suuruse XS järgi ja välja tuli M. Omaarust ma küll nii lõdvalt ei koo, aga XS-i ei õnnestu mul õpetuse järgi kunagi teha. Õnneks olen ma sellest teadlik, sest emale oligi M suurust vaja. Lisaks on mul olemas ka mõõdulint, nii et siiras usus õpetuse järgi ma kunagi midagi ei tee ka. Ja päris elus pluus nii läbipaistev ei ole ;)
Õpetus: Suuri käsityölehti 3/2007
Lõng: Novita Bambu, u 200 g
Vardad: 3

Lisaks tegin ka mõne kee.
Ja loomulikult tegin Maibritile sünniäevaks uue kleidi. Sellise suvise ja mitte liiga piduliku - et ta ikka suvel seda kanda ka saaks. Mis teha, ma olen selline praktilise loomuga :)Ja kleidi peale kudusin boolero.
Õpetus: Suuri Käsityölehti 4/2006
Lõng: Toptex Simplicity 150 g
Vardad: 3

Maibriti sünnipäev

Laupäeval sai Maibrit kaheaastaseks. Ilmataat tegi ka kingituse ja kinkis samasuguse päikesepaistelise ilma nagu siis, kui Maibrit sündis. Hommikul laulsime Maibriti ülesse perekooriga - ema, isa, vanaema, vanavanaema, tädi, tädimees.... Ma polnud algul päris kindel, kas Maibrit sellise ebatavalise äratuse peale hakkab nutma või naerma, aga ta hakkas naerma ja nautis olukorda. Kohe hommikul õpetasime talle näitama, kui vanaks ta saab. Nüüd on nii, et kui keegi pole tükk aega küsinud, siis ta ise omaalgatuslikult tõstab kaks sõrme püsti ja hüüab: kaks! Peale kingituste avamist puhusime sünnipäevaküünlaid ja sõime torti. Pidu toimus õhtul Naerusuu mängutoas. Külalisi oli palju ja kingitusi ka. Me olime väga ebaoriginaalsed ja avasime Maibritile ka jalgrattafondi. Pidu oli väga tore ja Maibrit piisavalt suur, et aru saada kellel on sünnipäev ja et seda ka nautida. Rõõmsalt jooksis ta külalistele vastu ja pistis neile käe pihku, mille järel krabas kohe ka kingituse :)
Õhtul ei saanud Maibritti enam magama, sest ta pidi kõikide kingitud pliiatsitega joonistama ning kõik uued puzzled kokku panema.
Maibrit sai sünnipäevakingiks ka õunapuu, mida Andres täna maale istutama läks. Maal on kevad täies õies ja mul on nii kahju, et ma ei saa seal praegu olla. Ning pühapäeval käisime ka Maibritile jalgratast ostmas, mille üle ta küll suurt rõõmu tunneb, aga vändata veel ei oska. Küll õpib.
Ja nüüd vist ongi nii, et oma lapse sünnipäev on see kõige ärevam ja tähtsam aasta pidu. Ma tundsin seda mõnusat sünnipäevaärevust ja rõõmu, mida ma oma sünnipäeva puhul enam ei tunne. Mulle meeldibki nii :)

kolmapäev, mai 2

Kümme aastat


1. mail tähistasime Andresega meie tutvumise kümnendat aastapäeva. Uskumatu, et juba kümme aastat! Ühest küljest tundub see väärikas kümme aastat kuidagi nii lühike aeg. Samas, kui ma mõtlen, et olin Andresega tutvudes vaid üheksateist, ei käinud veel ülikooliski, elasin emaga koos, Andres sõitis helerohelise Moskvitšiga, käis ülikoolis ja sai vanematelt taskuraha jne. siis võib öelda, et kümme aastat on ikka pikk aeg küll ja elu on nüüd nii teine. Ja nii kummaline, et kõigepealt me "käisime" kolm aastat ja siis alles kolisime kokku. Praegu käiks vist asi ikka palju kiiremini...
Ja nagu ikka, tähistasime oma tähtpäeva traditsioonilise piknikuga. Kuigi plusskraade oli täna õues vaid neli ning puhus väga külm tuul, oli vähemalt ilm päikesepaisteline. Panime kõik oma talvejoped selga, mütsid pähe ja sallid kaela ja läksime Kaberneemele. Sellel aastal oli Andres juba välja vaadanud, kuhu me läheme, nii et paaniline piknikukoha otsimine jäi ära. Kuna oli aga arvata, et ilm on külm, ei hakanud me üldse grillimist planeerima. Sest selleks ajaks, kui liha küpseks saaks, oleks ma juba täiesti ära külmunud. Ostsime hoopis Olümpiast salateid ja saiakesi ja kooke ja trühvleid. Kodust võtsime kaasa meie aastapäeva veini ja termosetäie teed. See kuum tee päästis meie pikniku. Sest oli ikka väga külm!
Ja väga tore oli see, et ka Maibrit võttis seekord meie piknikust osa - eelmisel korral magas ta autos sügavat und ja üleelmisel korral oli ta kõhus. Sööma ta siiski ei soostunud.
Koju jõudes tegi Maibrit lausa nelja tunni pikkuse lõunauinaku, mis andis aga õhtul teravalt tunda - magama jäi ta alles pool kaks öösel.
Ja eks see ole vist niisamagi aru saada, et ma olen tohutult õnnelik, et tollel volbriööl, kümme aastat tagasi, minu sõbranna mind Dekolteesse kutsus ja et Andres, peale kolme tundi planeerimist mind lõpuks tantsima julges paluda. Ja et vaatamata mõnele väga suurele lollusele, mida ma olen korda saatnud ning minu tujukusele on Andres truult ja ustavalt minu kõrval. Ma arvan, et ma pean veel elus väga palju heategusid tegema, et saada kõige selle hea vääriliseks.