MY ENGLISH BLOG

neljapäev, september 9

Villase mantli sündroom

Täna, kui ma vaatasin kuidas Maibrit valis umbes veerand tundi omale homseks lasteaiapäevaks riideid, siis hakkasin ma taaskord juurdlema teema üle, et kas see riiete sobitamise teema on lihtsalt midagi naissoole väga omast või on see ikkagi mingil määral päritav.
Kui ma vaatan oma ema või meenutan oma vanaema, siis riiete sobitamise teema on neile mõlemale väga omane. Vanaema puhul me alati naersime, et tema ei saa elada ilma valge kraeta. Tal lihtsalt pidi igal kleidil olema valge krae või siis valge sall kaelas. Vahel sobisid ka lihtsalt valged pärlid. Vanaema elas viimased 13 aastat oma elust insuldist osaliselt taastununa, mis tähendas, et tal oli väga raske rääkida ja osad liigutused olid kontrollimatud, aga mõistus oli tal selge. Ta võis vahel segi ajada nädalapäevi või käia ringi nuga peos, sest oli selle pihku unustanud, aga ta ei vääratanud kunagi oma riietuse osas. Ta oli alati sätitud ja aeg-ajalt lasi ta emal omale uue kleidi või seeliku õmmelda. Minu vanaema ei meenu mulle üldse kui põlle ja rätikuga memm, vaid kui valge krae, kena kleidi ja kõpskingadega proua. Ta nägi tõesti alati nii ilus välja ja ainukesed püksid, mis ta garderoobis leidusid, olid aiatööpüksid.
Minu oma lapsepõlv möödus õmblusmasina vurina saatel, sest kui ema ei olnud tööl ega teinud süüa, siis ta õmbles. Õmbles põhiliselt tädidele imeilusaid kleite ja kostüüme, aga loomulikult ka meile ja endale. Kui me õega väikesed olime, siis olid meil väga tihti ühtemoodi riided. Kuna siis, sügaval nõuka ajal, polnud poes ju midagi saada, paistsime me oma mummuliste kleitide ja roosade mohäärkampsunitega eriti silma. Ja ega ema ju ei vuristanud lihtsalt midagi kokku. Meie kleidid olid sitside-satside-pitsidega kaunistatud, vahel suisa aplikatsioonidega. Kui vanema meil külas käis ja vahel emal triikida aitas, siis ta ikka hurjutas ema, et ema teeb nii keerulisi riideid lastele, mida on nii raske triikida:)
Lisaks oli meie kodus väga tavaline see, et üks või teine tädi "tuleb täna proovi". Kuna need tädid olid valdavalt ema sõbrannad, siis olid nad kõik ka väga lahedad inimesed ja mina alati ootasin, et millal proovipäev on. Tavaliselt oli minu ülesanne siis kohvilaud katta ja pärast seda ma lihtsalt seisin kõrval ja jälgisin kõike tähelepanelikult. Vahel olid mõnel tädil ikka nii ilusad kangad ja nii põnevad kleidisoovid! Kui ma väiksem olin, ja veel nukkudega mängisin, siis ema ikka vahel eraldas mõne pisema kangakribala mulle nukukleidi tarbeks aga üldiselt pakiti kõik kangajäägid kenasti rulli ja anti koos kleidiga tagasi....
Ja loomulikult on mu ema alati väga ilusti riides käinud, rääkimata sellest, et ta ise näeb väga hea välja. Mõned ema kleidid on mulle lapsepõlves nii suurt muljet avaldanud, et hoian neid siiani alles. Kõige ilusama õmbles ema küll hiljem pluusiks ringi.... Ja üle-eelmisel aastal ostis ema oma elu esimese praktilise mantli, sest terve talv aina sadas ja ema ju autoga ei sõida. See oli uskumatult suur mööndus ja nii mitte minu-emalik:)
Kuna ma päevast-päeva kleidimajanduse keskel olin, siis oli iseenesest mõistetavalt ka aktuaalne teema, et "mis sobib ja mis mitte". Mitte et ema oleks meid selles vallas kuidagi treeninud, aga see sai kuidagi omaks ja hakkas üsna pea ka enesetunnet määrama. Mina kutsun seda "villase mantli sündroomiks". Villane mantel iseloomustab kuidagi kõige paremini seda tunnet, mis mind valdab, kui ma kogu sellele riidemajandusele mõtlen. Ehk et meie kliimas on ju kõige praktilisem riideese kas suusajope tüüpi jope võis siis mingi tepitud kilemantli moodi riideese. Sest pidevalt sajab ja on märg ja tuuline jne. Ja villane mantel pole üldsegi nii praktiline. Aga kui ma panen selga villase, hästi istuva mantli, siis ma tunnen ennast nii väga hästi. Ja kui ma panen selga mõne praktilise jope, siis on mul tunne, et see lihtsalt ajab asja ära. No praktilisel jopel on muidugi ka oma koht ja aeg, nt metsas või pikal jalutuskäigul aga enamasti ma valin alati hea enesetunde, mitte praktilisuse järgi. Ja mul on tunne, et see on mul küll verega kaasa antud. Et ma ei saa panna jalga viigipüksi ja ülesse poole suusajopet. Et riietus mägib minu enesetundes väga suurt rolli.
Eks see ole parajaks nuhtluseks ka. Laupäeval käisime õega koos Kirbuturul kauplemas ja kui ma nägin, mida õde oli müügiks kaasa toonud, siis iga teise asja peale ma ahhetasin, et "miks sa Selle ära müüd". Ja õde aina vastas, et "sellega ei ole õiget tunnet ja ei saanud armsaks". Nii et perekond "Riided ja tunded":)
Muidugi tuleb tõdeda, et peale seda, kui ma lastega koju jäin, on kogu mu oma riidemajandus pisut tahaplaanile jäänud. Esiteks selle pärast, et koos lastega, ja algul olid nad ju selles jube raskes turvahällis, ei ole eriti mõeldav seeliku-kõpskinga outfit. Ja teiseks, nüüd saan ma ju seda riideteemat oma laste peal välja elada:) Nii et minu põhiriideese on teksapüks, kõikvõimalikes variantides ja garneeringutes.
Aga talvel panen ikka villase jaki selga ja tunnen end hästi:)

esmaspäev, september 6

Septembri vest. September vest.


Eesti Naise septembri numbrisse tegin sellise vesti. Lõngaks valisin Katia Qina, mida ma juba ei tea kui palju kordi Liannis paitamas olin käinud - lihtsalt nii mõnus lõng ja kui kenad värvid! See koemuster on ka üks minu lemmikutest - nii lihtne ja ilus. Pilti tegime meie lemmikkohas Spithamis:)
Lõng/Yarn: Katia Qina, 250 g
Vardad/Needles: 3,5 mm

For "Eesti Naine" magazine september issue I knitted this vest. I like vests especially because they can refresh your last year wardrobe as well as they are perfect layering garment. I also like the yarn - so nice alpaca and bamboo blend.



Muinastulede öö 2010


Aeg läheb nii kiiresti, et kuidagi ei jõua blogida. Kroonika mõttes aga tahaks jälje maha jätta meie muinastulede ööst.
Kui me eelmisel aastal pidime muinastulede öö peaaegu et maha magama, siis sellel aastal valmistusime juba varakult. Andres saatis küla listi ka üleskutse koguneda meie oma rannas. Juba poole päeva pealt ladus ta auto kuivi küttepuid täis ja mina küpsetasin (küll üsna viimasel minutil) muffineid kaasa.
Kell üheksa olime me rannas ja hakkasime lõkkeaset seadma. Pool kümme süütasime suure pidulikkusega tule ja jäime teisi ootama. Ühed inimesed tegelikult olid juba enne meid aga nende tõrvikud tõrkusid ja tuld nad üles ei saanudki. Me ise olime väga mitte-eestlaslikud ehk teretasime kõiki, kes randa tulid ja pakkusime kohvi-muffineid.Tegelikult neid inimesi polnud üldsegi palju - üks juhuslik jalutaja, kes minu meelest nautis lihtsalt vaatepilti kui et sai aru, miks see lõke seal on. Ja siis tuli üks pere laternatega ja põgusa vestluse käigus selgus, et tegu naaberküla elanikega. Aga meie oma külast ei ühtegi. Seevastu paistis Roosta rannast kena tuli ja kaugemal ka midagi helendas, aga oli see lõke või majakas, sellest me enam aru ei saanud.
Vaatamata sellele, et muinastulede ööst ei tulnud külapidu, oli meil ikkagi väga tore. No kuidas saakski mittetore olla, kui on tee ja muffinid ja lõke maa-vee piiril. Lihtsalt nii ilus. Ja kui siis veel metsa tagant kuu tõusis oli kõik täiuslik.